Tere taas, üle väga väga väga..... VÄGA pika aja :)

Mu siirad vabandused lähevad kõigile, kes päevast päeva seda blogi on lugenud ja järsku avastanud selle täiesti tühjana. Oma uues elus olen avastanud lihtsalt nii palju asju, ja nende kõigiga tahaks korraga tegeleda. Kahjuks aga ei ole ette nähtud, et füüsilist keha jaguks kahte või isegi kolme kohta. Võimaluse korral aga oleksime juba kõik oma unistused teostanud ja istuksime nüüd mõnusa muigega mugavas tugitoolis. Jalg visatud üle põlve ja lugedes endale meelepärast raamatut. 

Selle viimase olen mina aga endale eesmärgiks võtnud. Tahan istuda tugitoolis ja lugeda raamatut, teades et olen oma unistused teostanud ja surres jätan endast maailma maha natukese paremana. See peaks olema tegelikult meie kõigi, inimeste eesmärk. Püüelda parema tuleviku poole ja proovida muuta maailma iga päev natukene. Ei ole vaja meeletuid pingutusi, piisab lihtsalt sellest kui iga päev mõtled ja võimaluse korral teed midagi head. 

Võtke aega, et kuulata seda laulu ja mõelge hoolega, millal tegite teie midagi head ja kas ka teist jääb maha maailm natukese paremana. Parima enesetunde saladus peitubki tegelikult siin sõnades ;)

 Mina aga loodan muuta maailma läbi oma ande. Ma tean seda, sest näen kuidas Trinity silmad alati särama löövad kui olen talle uue printsessi joonistanud või mõne muu ilusa pildi. Need joonistused on alguses minu kingitus maailmale. Kuid samas on need ka mu pika teekonna algus. Teekond, mille lõpp-punkt on mägede tipus :) Olen teadlik, et mida kõrgemale ronid, seda valusam on kukkumine, aga millegipärast olen saavutanud siin saarel elades mingisuguse imepärase meelerahu ja enesekindluse, mis ei lase mul üldse sellist varianti isegi kaaluda. Samas isegi kui see peaks juhtuma siis tean et olen juba suutnud nii palju inimesi õnnelikuks teha, et see annab mulle jõudu püsti tõusta ja edasi minna.

Väga suurt rolli on mänginud minu muutumises ka ümbritsevad inimesed. Tove ja Axel on lihtsalt ainulaadsed inimesed. Nii siirastest ja heasüdamlikest inimestest ümbritsetuna ei saa paha tuju ja meelerahutus sind üldse häirima tullagi. 

Alati kui joonistan midagi uut ja neile oma tööd näitan, siis kiidavad nad mu võimekust taevani ja süstivad minusse kindlust, et minust saab veel suur kunstnik ja inimesed hakkavad mu töid armastama ja ka endale kodu kaunistuseks soovima. Selline suhtumine lihtsalt ei saagi teistmoodi mõjuda. :)

Tean et lootsite lugeda siit minu tegemistest ja toimetustest, aga selle jätan ma järgmiseks korraks. Ma lihtsalt tundsin et pean selle kõik mis mu sees toimub endast välja kirjutama (kuigi joonistused peegeldavad seda samamoodi). :)

Ja nüüd kõik ruttu-ruttu maailma muutma! ;)

Paar päeva tagasi kui lapsed oma lõunauinakut tegid (õigemini proovisid teha) ja Artur töö tegemist nautis, olin mina samal ajal rahulikult köögis oma järjekordset asjalikku raamatut lugemas. Seekordne raamat räägib värvidest ja kuidas neid omavahel paremini segada, et piltidel ja maalidel valitseks harmoonia. (Umbes samasugune nagu minu hinges :) )

Kaunis ja harmooniline

Järsku kuulsin väga tugevat põmakat! Esimene mõte oli kohe "Trinity", sest tema magab meil lõuna ajal ülemisel korrusel.( Vastasel juhul ei magaks kumbi tüdruk oma lõunauinakut, vaid toas käiks üks meeletu padjasõda või mäkusõda ) Kartsin, et ta kukkus kuidagi peaga vastu seina, või lendas tagurpidi trepist alla. Seega tormasin ruttu üles ja mida ma nägin.. Trinity väga rahulikult voodis, ilusti teki all, vaatab mulle otsa ja küsib:"emme, mida sina seal all teed?".

Muidugi oli mul hea meel näha, et Trinityga kõik korras oli, aga siiski jäi küsimus õhku, et mis suur kärakas see siis oli? Panin tossud jalga, tõmbasin jope selga ja astusin välja. Kuna ilmataat oli meile saatnud jälle mõnusalt suure tuulekese, siis kartsin ma et äkki on majal midagi küljest ära lennanud. Või kukkus mujal miski asi ümber. Vaatlesin ikka päris tükk aega ümbrust ja üritasin aru saada mis see võis nii suurt müra tekitada, aga ei suutnud oma küsimusele vastust leida.

Kuna lapsed olid voodites (Greete magas rahulikult oma võrekas ja Trinity oli ka rahulikult pikali), otsustasin ma minna Arturi käest aru pärima. 5 minuti pärast maandusin tema töökohas, endal käed ja jalad all värisemas, sest see oli tõesti jube pauk olnud. Nemad aga istusid Axeliga rahulikult seal kai peal ja jõid parasjagu kohvi. Mina muidugi hüppasin kohe kaela, et mis pauk see oli ja mis värk toimub. Siis hakati mulle igast jama kokku rääkima. Muidugi heas mõttes. Mehed tegid lihtsalt nalja ja tahtsid mind vaesekest nende naljadega ehmatada. Küll väitsid nad, et dünamiiti õhiti, küll et kellegil lendas maja minema, või et maavärin oli hoopis. Muidugi ei uskunud ma ühtegi versiooni. Nii lolliks ma siin saarel veel jäänud ei ole :)

Kuid tõde oli see, et sellel päeval toimusid sõjaväel mingisugused õppused. Nimelt on meie saarest umbes 2km kaugusel sõjaväebaas või lennuväli või teab mis. Axel ütles, et kuna oleme NATO riik, siis peab selliste mürtsudega lihtsalt harjuma. (Mis ei valmista mulle eriti suurt probleemi) Tegin Arturile veel nalja, et vaata polegi vahet kas elame Eestis või Norras, ikka oleme sõjaväe lähedal (vihjega siis Rummu kohta, kus iga päev lendas mõni Ämari õppelennuk meie külakese kohal).

Vastus saadud rahunesin maha ja mõtlesin enne kojuminekut Tove juurest läbi põigata, et arutada galerii/muuseumi ideed. Nimelt on Bogöyal olemas maja, kus kunagi asus pood. Üpriski suur on teine. Omanik on juba tükk aega mõtisklenud selle üle, et kas teha sinna muuseum või mitte. Materjali jaguks, kohe hulgaga. Me Tovega aga mõtlesime, et kuna suvel on see saar turistide seas populaarne siis miks mitte see idee ellu viia. Ja lisada sinna muuseumisse ka minu joonitused/maalid. Tove juba olevat arutanud seda ideed ka omanikega ja neile mõte meeldis. Sellepärast loengi praegu väga palju erialast kirjandust, et mu tööd ikka sinna seintele sobiksid.

Peale külaskäiku ruttasin koju. Mõne aja pärast tuli ka Artur. Oh kui hea on siis kui mees käib tööl praktiliselt üle tee ja teda on võimalik terve päev aknast näha. Ning kõige tipuks kestab tööpäev kõigest keskpäevani. Artur ütles mulle ükspäev sellise lause: "Paradiis. Annika, me oleme sattunud paradiisi" :) Pean tunnistama, et ta ei valeta.

Eile käisid seda paradiisi isegi telemehed filmimas. Täpsustuseks siis nii palju, et Norra telekanalil on hommikuprogramm, kus iga nädal valitakse välja üks maakond mida telekas tutvustatakse. Seekordse konkursi võitis Bogöya saar! Nad saabusid siia pühapäeva õhtul ja esmaspäeval, ehk siis eile oli saare ainsas pubis korraldatud ka vahva koosviibimine, kus olid kohal enamus saare elanikke ja anti üle tunnistus või diplom, et nad on seda kohta külastanud. Pubi omanikust oli väga armas teha selleks puhuks ka traditsioonilist toitu: bacalao, fiskesupp ja kamskjell. Esimene toit koosneb tomatist, küüslaugust, sibulast, KALAST muidugi ja chillist. Teine on kalasupp, mida ma kahjuks ei saanudki proovida. Aga see pidi olema hästi koorene ja hea. (Eks uurin kunagi retsepti ja proovin ka seda valmistada) ja viimane on kammkarbi liha punase pipra ja mingite jubinatega veel. Igatahes oli ka see suhteliselt vürtsikas. Siin ka asjakohane artikkel, kes Norra keelt valdavad, või google translate'i kasutada viitsivad  :)

http://www.froya.no/nyheter/god_morgen_norge_og_bogya/

Samal ajal kui ma omale bacalao'd tõstma läksin ja lauda tagasi hakkasin minema, tuli proua reporter ja härra kaameramees minu juurde ja küsisid  mult miks me siia saarele kolisime ja kuidas meile uus elukoht meeldib. Puterdasin neile enda ebamäärase inglise keelega, kui väga meile see koht meeldib ja kuidas oleme isegi oma majakese peale juba mõelnud.Samuti soovisid nad, et ma traditsioonilist toitu kaamera ees maitseksin. Mainisin neile , et nüüd näeb terve Norra kuidas ma söön. (Igatahes oli see suhteliselt ebameeldiv tegevus. Kaamera ees söömine nimelt), kuna tegu oli vürtsika roaga, siis minu viimased sõnad kaamerasse olid: "but i bet, it's very good with beer! (Aga ma võin kihla vedada, et see on õluga väga hea!)" Mõlemad muigasid.Seega sai minust sellel õhtul telestaar, kellele meeldib arvatavasti õlu. Kuid ma loodan, et päris telekas nad mind ei näita. Mis siis et olin ennast üle tüki aja jälle ilusaks saanud teha. Silmad värvitud, lõhnaõli peal ja seljas kaunilt sillerdav pluus, mille peal boolero. Oh kui hea oli üle tüki aja ennast jälle ilusa naisena tunda, mitte tavalise maalähedase inimesena, kes ma hetkel siin saarel elades ka olen. Kuid see mõte ei heiduta mind üldsegi, pikem paitab meeli lausa.

Bacalao


Peale kahte või kolme tundi sai üritus läbi ja igaüks läks oma koju. Kuid siiski oli see üks tore koosviibimine üle pika aja. Sain teada, et reedeti on see pubi vist kõigile avatud. Ei tea kas minust saab nüüd saarel elav merenaine, kes käib reedeti baaris tinistamas? Kuid vaevalt see siiski nii läheb, sest üks pooleliitrine klaasitäis head õlut maksis 70NOK-i.See teeb Eesti rahas umbes 140-150 krooni. Eurodes ma ei tea :)


Saadet meie saarest ja sõsarsaarest näeb reedel. Kanalit ja kellaaega pean veel täpsemalt uurima. Kui teada saan, siis panen kindlasti ka siia üles. Tegelikult arvan ma, et järgmise postituse üritangi lisada saatesalvestusega.


Jääme siis ootama!

Bogøya saarel on nii palju inimestele pakkuda. Nagu on mainitud ka ühes kirjeldavas tekstis:

A Pearl In The Sea!

Arvan, et see ongi kõige parem kirjeldus selle saare kohta. Pärl meres. Lihvimata, ja avastamist ootav. Kuid kui see avastada ja mis kõige tähtsam, läikima lüüa, siis on ta üks säravamaid teiste seas.

Soovin et kõik inimesed tunneksid neid emotsioone, mida mina, elades iga päev siin imelises kohas. Tean et olen igas tekstis seda  saart ülistanud, aga kui sulle midagi väga meeldib, siis muud vist ei teekski? Samuti ei taha väga pikki plaane teha, ja ei teegi, sest plaanidel kipub tavaliselt oma rada olevat mida mööd nad astuvad, aga ei saa lihtsalt mainimata jätta, et olen isegi vahepeal mõelnud siia täitsa omaenda kodu rajamast.Leidsin isegi selle jaoks ideaalse koha. Ümbritsetud mägedega, kuid samas suurepärase vaatega merele.

Muidugi on igal asjal oma head ja vead. Elades Bogöyal, peab kiiresti harjuma tugevate tuulte, orkaanide ja kõrgete lainetega. (Näiteks tänane hommik algas meil tugeva rahesaju ja äikesega, kuid paar päeva tagasi oli meil juba täitsa suur kevad kätte jõudnud). Ka soojusega ei paista meie uus kodusaar eriti silma, kuid see kõik on tühine võrreldes sellega, mida ta annab vastu. Nimelt ülisuurtes kogustes värsket õhku, palju häid ideid ja piisavalt aega et need kõik teostada ja mis põhiline kuhjaga armastust. Armastust looduse, laste, sõprade ja kaugel olevate pereliikmete vastu. 

Siin elades hakkad veelgi enam mõtlema oleviku peale ja ei ela nii palju tulevikus. Sest öeldakse ju "Carpe Diem!", kuid miks siis ikka veel tegutseme iga päev kiirustades. Miks ei suudeta enam nautida nii palju enda ümber olevat? Ei märgata kevadel pesa punuvaid linnukesi ja uniseid kärbseid. Või kui märgataksegi, siis kõigest hetkeks. Elu on kohe palju kaunim, kui paned tähele igat värvust ja pisidetaili enda ümber. Kiirustamine seevastu aga muudab meie elu halliks, kurvaks ja stressirohkeks. Seega kutsun kõiki üles märkama igat detaili. Märgake tänaval kõndivaid inimesi, isegi siis kui nemad seda ei tee. Jälgige looduses iga päev muutuvat elu. Tundke emotsioone ja laske need endast välja, sest lõppude lõpuks on meil tõesti ainult üks elu. Ja see on tõesti elamiseks, mitte kiirustamiseks! Tehke asju, mida olete kogu aeg teha tahtnud ja ärge lükake neid järgmisse päeva. Alati on võimalus leida aega, et tegeleda sellega, mille järele süda iga päev sees kisendab.

Mina olen tahtnud terve oma elu teha midagi loomingulist. Tean, et neid asju on alati olnud korraga liiga palju ja lõppude lõpuks ei ole ma mitte midagi teinud. Kuid alates siia saarele kolimisest olen ma isegi laste kõrvalt leidnud aega, et tegeleda sellega, millega alati olen tahtnud. Pildistan enda ümber olevaid detaile. Loen asjalikke raamatuid ja joonistan Trinityle õhtuti printsesse ja losse. Siis on tal iga päeva hommikul põnev üles ärgata ja vaadata millega emme eelmise päeva õhtul hakkama on saanud.

Kaks päeva tagasi hakkasin üle tüki aja isegi maalima. Kuigi pean tunnistama, et see viimane tegevus on mul ikka täitsa meelest läinud. Täna võtsin taas värvid välja, kuid lõuendile sai ainult üks suur solk. Kohe hästi tigedaks tegi, aga siis võtsin lihtsalt aja maha, panin asjad käest ja ütlesin endale: "Küll tuleb kõik ajapikku ja et harjutamine teeb meistriks". Eks see oli vast mingi muster, see vihastamine, mis minusse veel elutsema on jäänud, et ebaõnnestumise korral kohe tigedaks saada ja kohe millegagi uuesti alustades loota ikka parimaid tulemusi. Kuid olen kindel, et pikapeale kaob ka äkiline vihastamine.

Ka küpsetamise vastu on tekkinud suurem huvi. Juba mitmel nädalavahetusel olen teinud kohupiimakooki. Pidin ka sellel pühapäeval midagi küpsetama, aga kahjuks jäi meie poodi minek ära, sest meri oli minu jaoks liiga tige. Lained olid isegi nii suured, et oli täitsa hästi näha kuidas nad verandale pritsisid. Loodan, et esmaspäev on parem ja me saame oma ostud siiski tehtud, sest leidsin ühe isuäratava koogi retsepti, mida tahaks kohe proovida!

Seega võin öelda, et siin elades on väga vähese ajaga muutunud väga palju asju. Ja ma oskan neid praegu rohkem hinnata, kui kunagi varem oleksin osanud. Loodan, et see uus mina kuskile ära ei kao vaid et ta aja jooksul täiustub ja oskab märgata veel rohkem detaile enda ümber :)

Minu elu memo :)

Paar päeva tagasi oli meil kohtumine Norra politseis :) Mitte midagi kriminaalset, lihtsalt pidime ennast näitama. Et elame ja oleme siin riigis.

Sõit algas hommikul 6.40. Kuigi esimesed ettevalmistused selleks hakkasid juba eelmise päeva õhtul. Pakkisime kaasa kõik vajalikud dokumendid, vaatasime hoolega et midagi maha ei jääks, sest mind teades on see võimalus alati olemas. Samuti pakkisime kaasa sööki ja jooki. Olin nii hirmus ärevil selle sõidu pärast, sest ma tean kuidas Greete pikkadesse reisidesse tavaliselt suhtub. Vihjena võin öelda, et mitte just väga meeldivalt.

Tove ja Axel olid nõus meile oma autot laenama, sest olin arvamusel, et autoga oleks see reis kindlasti palju parem. Saab iga hetk kinni pidada, kui vajadus peaks tekkima.

Niisiis, kell 5.25 oli äratus. Varajase aja valisime sellepärast, et lastele meeldib meeletult iga asjaga venitada. Et neid riidesse saada on juba vaja mitukümend minutit varuaega. Lapsed riides, asjad kaasas kõndisime hommikuses pimeduses kiirlaeva peale. Oi kui mõnus oli sellega sõitmine :) Mitte kellegil ei hakanud halb, sest meri oli suhteliselt rahulik ja kuna tegemist on suurema paadiga, siis lained teda nii väga ei mõjutanudki.

Peale umbes tunniajast sõitu jõudsime Dyrøy'sse, kust hakkas pihta meie autoreis Trondheim'i. Kui me oleksime siia saarele sattunud varem, siis olnuks võimalik need paberid korda ajada kõigest 25 km kaugusel. Kuid kahjuks pandi just kuu aega tagasi siinne politseijaoskond kinni. Seega pidime sõitma 166 km. 


Kartsin sõitu veel ka sellepärast, et auto oli aastast 1986 ja meile täiesti tundmatu. Samad lood olid ka teedega. Juba 30km möödumisel pidasime auto kinni, sest salongi hakkas tulema mingitsorti kärsahaisu.. õnneks midagi väga hullu ei olnud. Pealegi vajas Greete juba esimest pausi. Sest mulle tundus, et tal oli juba paha olla. Peale 15 minutist pausi liikusime edasi. Meid ootas kaks veealust tunnelit, mis olid mõlemad 5km pikkused, aga tundusid nagu 10km :)


Oi kui ilus oli loodus meie ümber. Mägijõed uhamas metsikul kiirusel, joad pea et iga nurga peal. Suured hiidlaslikud mäed mattumas udu sisse.. oh ja ah! Fantastiline. Seda viimast aga ei saanud ma kuidagi öelda enda enesetunde kohta. Tee kulges muudkui üles-alla, vasakule-paremale, sinna-tänna. Ja mu tasakaalukeskus ei suutnud seda kõike lihtsalt taluda :P õnneks päris oksendama ma ka ei hakanud.

Peale kolmetunnist(!) sõitu olime õnnelikult kohal. Kuna ametlike asjaajamisteni oli aega, otsustasime mulle kunstitarbed ära osta. Esimest korda üle väga pika aja ostsin ma omale akrüülvärvid, pintslid, ja kolm lõuendit. Sisse tekkis kohe eriline tunne. Justkui oleksin seda momenti terve oma elu oodanud, et taas pintslit käes hoida ja lõuendile värviga kriipse vedada. Kuna pood oli väga suur ja valik meeletult lai, siis tegin seal piisavalt aega parajaks, et kohe poest välja astudes politseisse sammud võtta.

Jaoskonnas olles, panin tähele et iga teine oli afroameeriklane või indialane või mõni muulane. Huvitav, et Eesti immigratsiooniametis nii palju muulaseid näha ei ole. Milles küll asi olla võib :P Aga see selleks. Peale tunniajast kohtumist tormasime mõtlemata röntgenisse, et arstid saaksid meie kopsudest pildid teha, määramaks kindlaks, kas meil on tuberkuloos või ei. Aga tegelikult oleksime peale politseid pidanud minema kohe ametijaoskonda, kus väljastatakse sotsiaalkaarte ja maksukaarte. Seega magasime nende lahtioleku aja maha, mis tähendab, et võib-olla peame ükspäev uuesti Trondheimi reisi ette võtma (ma siiralt loodan, et neid asju saab ajada ka kõrvalsaarel Hitral).

Tagasitulles hüppasime läbi ka Ikeast. Minu esimene Ikea kogemus! Oh kui oleks metsikult raha, küll siis alles ostaks. Nii palju ilusaid asju ja nii heade hindadega, et lihtsalt sõnatuks võttis. Väga ilus karvane, punane ja pehme vaip (mõõtudelt mitte väga väike, kuid ka mitte väga suur), oli ainult 29NOK-i. Kahjuks aga ei vaja ma vaipa :P Siiski sain endale sealt osta ühe lambi (mis maksis ainult 69NOK-i. Eestis peaks samasuguse lambi eest välja käima umbes 50-60 eurot). Ja Trinity sai samuti oma esimese mängumaa kogemuse! Nimelt oli seal olemas suur pallimeri, kuhu oli võimalik liugu lasta. Oi kuidas ta seda nautis :) Kohe rõõm oli vaadata, kuidas lapse nägu seda nähes särama lõi!

Umbes kell 19.00, või natukene  ennem seda hakkasime tagasi kodu poole sättima. Lapsed olid väga väsinud ja ma lootsin, et nad jäävad autos magama. Ning ma ei pea muretsema, kuidas kellegil paha hakkab. Kuid ei.. Greete istus terve tee üleval ja teades tema näoilmeid, sain ma kohe aru et ta ei tunne ennast hästi. Seega võtsin kuulda Tove  nõu ja andsin talle midagi soolast närida. Kuid minu kahjuks, läksin ma sellega tiba liiale ja umbes poole tee peal otsustas ta kõik hea ja parema oma seest välja "sülitada". Oi milline paanika mul kohe oli. Õõh.. ma lihtsalt vihkan oksendamist. Vihkan, kui pean ise seda tegema ja vihkan kui keegi teine seda teeb. Peale seda aga tundis Greete ennast tunduvalt paremini ja jäi magama. Mina aga olin nii üles köetud ja närvis et istusin terve ülejäänud tee ebamugavas asendis ja hoidsin (tühja) oksekotti Greete näo ees. Viimased 26 kilomeetrit olid kõige pikemad, kuid kohale me jõudsime.

Mõne minuti möödudes saabus ka Axel, kes on lihtsalt nii fantastiliselt hea inimene ja tuli meile kell pool üksteist õhtul järgi. Sest ilmselgelt ei jõudnud me viimase praami peale. Kartsin, et Greetel hakkab jälle halb, ja natuke pabistasin ka enda tervise pärast. See teekond Norra mägede vahel oli mu tasakaalukeskuse ikka korralikult proovile pannud, aga ei, kõik lõpes väga hästi! Kuigi lained olid jällegi minu jaoks liiga suured, siis tegelikult võin ma öelda, et ma isegi nautisin seda sõitu. "Hüppasime" paadiga lainete peal ja mulle tundus et sõitsime suhteliselt kiiresti, õnneks oli väljas pime  ja ma ei näinud kuidas kõik kiikus ja kõikus :D Axel keeras raadiost tuleva loo: One Republic - Paradise, suht viimase piiri peale (kuigi olen kinde, et see makk oleks olnud veel paremaks võimeline) ja ma lihtsalt nautisin seda nn. "hüppamist" ja kiirust ja muidugi raadiost tulevat laulu!

Kell pool üks astusime oma kodu uksest sisse. Te ei kujuta ette kui hea tunne oli jälle tagasi olla. Mis siis et veel tund või rohkem peale sõitu tundsin, kuidas kõik keerleb ja virvendab, aga heaolu tunne trumpas selle kõik üle.

Olime tagasi KODUS.

Lubasin, lubasin, aga lubadust ei täitnud! Eks pean nüüd siis selle vea heaks tegema ja kirjutama  pikemalt. Loodan, et kõigil ikka jagub jaksu seda pikka joru lugeda :D

Eelmise nädala reedel saime endale juurde mitu uut tuttavat! Väga põnevad ja toredad inimesed kõik :) Nimelt korraldasid Axel ja Tove enda juures õhtusöögi, kuhu olid kutsutud nende lähedasemad sõbrad kõrval saartelt. Hege Sistranda'st, Evelyn Sula pealt, Tom ja Bente Mausund'i pealt. Aga sellest õhtusöögist natuke hiljem.

Kuna päev oli väga ilus ja päikeseline, siis Axel otsustas Arturile paari parimat kalastuskohta tutvustada. Triinu ja Greete olid just tudusse jäänud ja seega otsustasin võimalust kasutada ja saare kõrgeim mägi üle tšekata :P Kuna ma aga üksi sinna ronida ei julgenud (kes teab mis troll võsast välja võin hüpata eksole? :D ), siis kutsusin Tove endale teejuhiks. Kahju et sinna kõndimine nii vähe aega võttis, ma oleks hea meelega kauem aega sellele tegevusele pühendanud, sest mäed on minu arust lihtsalt fantastilised! Peale 5-7 minutit olimegi juba mäe otsas. Jah, see ei ole just kõige kõrgem mägi, aga see eest milline vaade! Lihtsalt hämmastav, kui kaunis sealt ülevalt vaadates kõik oli. Oeh, lausa sõnatuks võtab! Tegin ka ühe panoraami saarest. Ma ei ole sellega küll väga rahul, aga see on hea mälestus toredast päevast!

"Mu koduke on tilluke"

Peale mõningast vaatlust hakkasime vaikselt alla liikuma, sest Axeli ja Tove esimene külaline oli iga hetk saabumas. Tove mainis, et Norras on hea elada veel ka sellepärast, et erinevate kohtade nägemiseks ei ole vaja palju maad sõita :) Kõigest paaritunnine sõit ja juba võid vallutada kõrgeid mägesid, või panna ennast proovile mägedes suuskadega sõites (selle viimase jätaks ma parem vahele :P).

Ja juba kuulsimegi paadimürinat. Esimene külaline oli saabunud! Hege tuli külla koos oma väikse koerakesega. Mingitsorti taskukoer. Kuna ma ei tahtnud ebaviisakas olla, siis hakkasin kodu poole liikuma, kuid Tove pakkus, et ma võiksin ennem tüdrukute ärkamist ju ühe kohvi nende pool juua. Olin kahtleval seisukohal, et ehk ma segan, aga Hege (kes nägi mind tegelikult alles esimest korda elus), patsutas mulle õlale ja ütles et kõik on teretulnud :) Milline suhtumine, eh?

Ma ei mäleta, millest me sees olles rääkisime, kuid ühel hetkel võttis Hege oma kotist välja purgi ja ütles Tovele et vaadaku Tove, mis talle toodi. Minu suureks üllatuseks oli see Saku originaali eksportpurk! Võite ainult ette kujutada kuidas mu silmad särama lõid. Muidugi sain ma sellise kauni naeratuse ja toreda näoilme pärast selle purgi õlut omale. Nautisin seda igati ja esimese lonksu võtsin Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul! (Mis siis, et see oli olnud eelmisel päeval) Rääkisime veel natukene aega juttu, kui korraga kuulsime, et keegi  akna peale koputas. Axel oli kalalt tagasi tulnud.
Muidugi ju Artur ka koos temaga. Niisiis kiirustasin kohe koju tagasi, sest olin ukse lukku keeranud ja ainuke võti oli minu käes.

Õhtuks kutsuti meid mõlemaid külla. Ootasime kuni tüdrukud tuttu jäid ja läksime.
Kohe trepi peal tervitas meid Tom ja  Evelyn, kes hakkas meiega kohe vabalt suhtlema ning oli siiralt rõõmus selle üle, et oleme just Bogøya saare enda uueks elukohaks valinud.

Mõne aja pärast suundusime kõik tuppa. Naised olid tõsiselt vaeva näinud ja teinud korraliku sushist koosneva õhtusöögi. Olin alguses kohe ikka väga kahtleval seisukohal selle kõige suhtes. (Olen vast liiga palju filme vaadanud, ja kartsin et mul kindlasti hakkab kõhus keerama kui ma seda söön) Aga lõpuks võtsin oma julguse kokku ja otsustasin et tulgu mis tuleb! Ära ma ikka ei sure. Esimest korda elus sõin ma kammkarbi liha! Natuke hirmutas see mõte, et tegu on ikkagi teoga ju... aga kui aus olla, siis oli see liha sama maitsega mis krabiliha! Ja krabiliha on ju meeeeeletult hea ( ka seda olen siin saare peal juba saanud..mmm...).

Jõime veini, jaapani õlut nimega ASAHI (millel ma hiljem leidsin naljaka sõnade kombinatsiooni: AS Ahi). Rääkisime kunstist ja Eesti elust. Samuti ka Norra elust. (Üllatav oli kuulda, et norrakate jaoks on oluline omada iPad'i ja iPhone'i... kui eestlase jaoks on lihtsalt oluline omada mingit telefoni või arvutit, ja mõne jaoks igati enesestmõistetavat kodu).

Kuna Hege tegeleb ühe ürituse korraldamisega, siis pakkus ta mulle välja, et võiksin uuesti maalima hakata ja ka pildistada siinset saareelu. Kunst ja käsitöö pidavat siin väga hinnatud ja ka minev kaup olema. Seega ostsingi omale üle pika aja taas akrüülvärvid ja käin tihedamini fotoaparaadiga ringi.

Homsest (praegu juba tänasest) loodan oma esimese maaliga algust teha. Nimelt tellis Tove mult enda söögitoa seinale kaks metsalillede maali. Eks näha ole, kas mul on veel pintsli kasutamine meeles ja kuidas mul see maalimine üldse välja tuleb. Kujutluspildis tulevad nendest kahest maalist minu parimad tööd üldse :P

Pöidlad pihku, et mu loominguline pool mind unustanud ei ole.

Seniks aga, järgmiste juttudeni! :)

Jälle olen ma nii kaua uue postitusega viivitanud. :(
Põhjus on arvatavasti selles, et minu see osa kes tegeleb/tegeles kirjutamisega on kuidagi kohmetuks jäänud. Ei oska enam sõnu seada ja ei ole nii sorav nagu kunagi. Millest on küll siiralt kahju..

Üritan ta siiski aja jooksul üle leida ja uuesti korralikult tööle panna. Muidu tunnen ennast kuidagi poolikuna.

Vahepeal on jälle toimunud põnevaid sündmusi. Mulle hakkab tunduma, et siin olles toimub neid sündmusi ühe nädala jooksul rohkem kui Eestis ühe kuu jooksul. :)

Esimene suursündmus oli muidugi Greete sünnipäev! 22 veebruar, täpselt kaks aastat tagasi nägi ilmavalgust minu teine tütrekene (kes sarnaselt eelmisega, pidi olema poiss :D ).

Kahe aastane preilna

Käisime eelmisel päeval just poes, et kõik toidud olemas oleksid. Alguses plaanisin teha miskitsorti uhkema tordi, nagu enamjaolt kombeks on, kuid siis mõtlesin ümber ja otsustasin tavalise kohupiima-õunakoogi kasuks. (Retsepti sain siit: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=1274) See tuli nii maitsev, et Artur tellis järgmiseks korraks veel ühe sellise. Soolaseks suupisteks oli riisisalat ja viilutatud porgandid... samuti üks pakk krõpse, mis oli tegelikult mõeldud rohkem poistele.

Olin nii pabinas, kuna kartsin et äkki minu tehtud toidud ei meeldi kellegile. Aga õnneks jäid kõik söögiga väga rahule. Koogi kohta öeldi: "Nagu kallist kohvikust ostetud". Ja salat isegi käks kõigil kurgust alla :)

Samuti ei saa mainimata jätta ka selle päeva ilma. Olime üpris kindlad, et saame kõik asjda korraga kohale toimetada. (Nimelt pidasime sünnipäevapeo Tove ja Axeli juures, sest neil on tunduvalt rohkem ruumi ja arvasin, et tüdrukutel oleks seal palju põnevam.) Aga õues oli väga tuuline, kiiruseks umbes 23m/s. Alguses pidi Artur lastega ees ära minema, aga siis tuli umbes kahe minuti pärast tuppa tagasi ja ütles, et me peame ikkagi koos minema. Mina võtsin Greete sülle ja tema hoidis Trinity't. Nii me siis sammusime uhkel sammul, rahe näkku pritsimas üle rippsilla, mis sellise tuulega otseloomulikult kõikus. Kuid kohale me jõudsime :)
Isegi söögid saime niimoodi kohale toimetatud, et midagi maha ei kukkunud.

Oi kui ilus kõik oli. Tove oli laua ilusti ära kaunistanud. Ukseavas olid õhupallid ja kõik oli tõesti nii väga ilus. :) Samuti küpsetas ta Greetele sünnipäeva puhul muffineid! Ma ei ole mitte kunagi, mitte kuskil nii häid muffineid söönud. Need lausa sulasid suus. Pean talt kunagi uurima, kuidas ta neid võlukooke tegi :)

Mmmmm..

Kahju oli ainult sellest, et kuna Greete on nii tilluke siis paraku ei saanud nendega midagi põnevat mängida. Luban et järgmine aasta mõtlen välja ka mõned põnevad mängud, mida kõik koos teha võiks. Kuid Axel ja Tove, nii vapustavalt head inimesed, kinkisid Greetele sünnipäevaks jalgratta. Tahtsime Arturiga tegelikult tulevikus ise talle selle kinkida, aga küll leiame mõne uue ja huvitava mõtte. Trinity sai samuti endale uue jalgratta. Täitsa roosa, ja täitsa tema enda oma. See pidi olema siin saarel kohustuslik - ratas - igal lapsel enda oma. (Kuigi teed ei ole siin küll ratastega sõitmise jaoks :) )

Sünnipäeva printsessid

Võin käsi südamel öelda, et see oli parim sünnipäev minu lapsele, millest kunagi unistanud olen!

Et postitus liiga pikaks ei veniks, ja et mu kirjutamisepool natuke ennast koguda saaks, siis jätan järgmise jutu homseks. :)

Lõpetasin just oma trenni. Õues on täna üle tüki aja vaikne ja rahulik.Treenimise ajaks avasin akna, et värsket õhku sisse tuleks, mistõttu nüüd vaikuses olles kuulen ma ainult kajakate tasast vääksumist ja seda kuidas merelained vaikselt vastu kive ennast sätivad. Samal ajal aga tunnen kuidas värske mereõhk aknast vaikselt tuppa hiilib ja minu ninasõõrmeid silitab. Saabunud on ülim rahu. Rahu õues ja rahu minu hinges.

Ülim vaikus

Olen siin elades selgeks saanud, et mitte kunagi ei ole kuhugi vaja kiirustada. Kõike saab võtta ka rahulikult ja ilma stressamata. Väga suupäraseks on meile saanud lause: "No stress". Seda ütleb ka Axel pidevalt. Ütles juba esimesel päeval kui siia saabusime. Ja tal on õigus. No stress.

Samuti olen juba harjunud karmide tuultega, mis meid kolm päeva kimbutasid. Kohe nii hullusti kimbutasid, et terve maja oma talade peal värises ja iga minutiga tekkis tunne, et kohe kohe lendab katus pealt. Kuid näe... alles jäi :) Nüüd juba lausa naudin magamaminekut siis kui õues tormab ja möllab, lained tahavad vaat et verandale ronida, aga mina jään rahulikuks. Tean et olen kaitstud ja homne päev algab jälle soojas toas. Isegi oma suurest ja pehmest voodist ei oska ma siin puudust tunda. Magame Arturiga põrandal, madratsite peal.

Mina ja Trinity puhkamas :)

Kui esimesel ööl siin magasime, siis oli täpselt selline tunne, nagu ööbiksime kuskil kämpingus mis asub mere ääres. Siiamaani on mõnikord see tunne kui aus olla. Tunne, et oleme kuskil kämpingus, millel on oma looduspark. Aknast välja vaadates on võimalik kohata igasuguseid huvitavaid loomi ja linde. Olen lausa mõelnud endale korraliku binokli hankida, ja linnuvaatlusega tegeleda, aga esialgu on see ainult mõte. Ehk kunagi tulevikus. Eile nägime aga täpselt oma köögiakna all hüljest. :) Pistis pea veest välja ja uuris ümbrust. Küll oli vahva vaadata. Paar päeva tagasi aga sain sealtsamast aknast jälgida, kuidas väike varesepoeg suurelt kalakotkalt tema lõunasööki ära üritas varastada. Mis lõpuks ka õnnestus!

Võitlus

Ainuke asi, millega ma veel niipea ei suuda harjuda on tuulisel merel paadiga sõitmine. Võib-olla olen ma vaadanud liiga palju filme, kus laevad pidevalt kummuli on, aga see on tõesti õudne, kui 1.5-2 meetrised lained paati mitmekümne kraadi võrra ühele poole ja teisele poole kallutavad. Ise samal ajal üle katuse pekstes. 20 minutit sellises olukorras ja juba tekkis väike paanikahoog. Suu muutus kuivaks ja tasakaalukeskusega oli ka midagi valesti. Skipper ainult lohutas, et ei ole hullu ja see on normaalne. Et parem oleks, kui ma sellega lihtsalt ära harjuksin. Ehk harjungi.

Rahulik meri

Ka tüdrukud on uue elukohaga vägagi rahul. Triinu ütles mulle paar päeva tagasi:"Ei taha vanasse koju tagasi. Mitte kunagi ei taha sinna tagasi" Milline kergendus. Hea meel on selle üle, et neil kahekesti ei hakka mitte kunagi igav ka. Tore on näha, et terve perekond on heas meeleolus ja naudivad olukorda.

Rahulolu

Ei taha linna tagasi. Autode mürgi ja kiire sigina-sagina sisse. Eestisse ei taha ka. Tunnen, et olen maandunud õiges kohas. Vähemalt esialgu.

http://lord--k.deviantart.com/art/No-Stress-46046227

Viimasest postitusest on päris palju aega juba möödas, seega mõtlesin et oleks viimane aeg oma blogi täiendada. (Tean, tean et lubasin iga päev midagi kirjutada :P ) Millegipärast on aga läinud niimoodi, et mu päevad lõppevad alati kell 23.00.

Hommikul äratavad mind tüdrukud üles (pigem kipub see aeg olema juba lõuna ajal) ja siis hakkab meie tavapärane elu pihta. Ükspäev just mõtlesin selle üle, et kas mu ellu on jälle külla tulnud vana tuttav rutiin :P

Tegelikult ei karda ma siin saarel olles  isegi rutiini. Kui tuleb, siis las tuleb. :)
Olen endale selgeks teinud, et lihtsalt tuleb leida alati tegevust ja siis on päevad palju põnevamad. Kuigi siin ei ela palju inimesi, lendab aeg siiski müstiliselt kiiresti.

Üleeile nägin facebookis Arvo Tarmula tehtud fotot, mis oli pildistatud muuseumi juurest vaadates alla promenaadi peale. Siis tekkis mul esimest korda tunne, et tahaks olla kodus... Haapsalus... Jäin mõtisklema, et võib-olla ei olegi Eestis nii paha elada... siis kui oleks palju raha...

Raha et lapsed lasteaeda panna, et neile süüa osta, et arved makstud oleks. Samas tahaks et kodus oleks soe ja kuskil nurgas ei istuks hallitusekollid. Käsi südamel võin öelda, et siin saarel olles on kõik need tingimused täidetud! (Lapsed saavad lasteaeda, kodu on puhas, õhk on värske ja palganumber on piisavlt suur, et neljaliikmelist pere üleval hoida) Mis siis et lasteaed ei asu sama saare peal, ja et suurem pood on samuti teise saare peal... vähemalt on meie võimuses sealt poest midagi osta ja lapsed lasteaeda viia (kui ükskord paberid korda saavad muidugi).

Kahju on ainult sellest, et paberite jaoks peame me ette võtma 200km reisi Trondheimi. Kuna lähim politseijaoskond pandi kinni (ei teagi, kas see on nüüd hea - järelikult on vähe kuritegevust, või halb - kes nüüd kohale tormab kui midagi ikkagi peaks juhtuma?)

Naljakas on see, et elades nii väikses kohas tekib tahes tahtmata vanamuti tunne :) Kui keegi paadiga akna alt mööda sõidab siis on ruttu-ruttu vaja akna peale joosta ja vaadata kes oli, kust tuli ja kuhu suundub :D Omaette sündmus on ka poes käimine. Kuna nüüd iga päev poodi ei saa (võtsime nõuks käia poes iga nädala aja tagant), siis ootan alati huviga juba järgmist shopingut. Kuigi veel on see päris raske, sest  hinnad on ikka ehmatavalt kõrged ja samuti ei ole veel keelega nii palju kursis et teaks kust mida otsida. Näiteks jäi mul eelmine kord sellepärast pärm ostmata. Aga pole midagi, küll järgmine kord kõik vajalik ostetud saab.

Viimasel korral kui poes käisime, siis sõidutas meid Axel'i nö. paadiehitaja (vot ei tea mis see õige ametinimetus on... laevainsener ehk?), Jon. (Tema tehtud töödega võite tutvuda lehel http://www.innovation-as.no/ Paadid mis on rohelise ja halliga on Axel'i omad.) Tagasiteel pakkus ta meile välja, et võiksime laupäeval minna suuremat saart avastama. Sistranda't siis. Oh ei jõua ära oodata!!

Lisan ka siia veel ilusaid pilte sellest fantastilisest ookeanisaarest, kuhu me saatuse õnnelikul  tahtel sattusime :)

"Maailmas ei ole hetkel mitte ühtegi teist kohta, kus ma olla sooviksin" :)

Need olid mu sõnad Arturile, kui me ükspäev peale laste voodisse sättimist köögis vaikselt istusime ja elu üle järele mõtlesime. Ja  ma ei valetanud. Kuigi me elame väga isoleeritud saare peal, kus on kõigest 26 püsielanikku, ei sooviks ma tõesti olla mitte kusagil mujal.

Väga suurt rolli mängivad ka muidugi inimesed, kes meid ümbritsevad. Arturi tööandja ja tema naine on inimesed, kellest oleme mõnest pereajakirjast lugenud, aga keda mitte kunagi pole isiklikult kohanud. Olin tõesti üllatunud, kui nendega tuttavaks sain.

Esimesel päeval kui siia saabusime tutvustasid nad meile meie uut kodu. Ja ennem äraminekut ütlesid, et küpsetasid meile kalakooke. Nagu ma aru sain, siis kalakoogid (fiskekaker) on siin üheks rahvustoiduks. Nad näevad välja nagu pannkoogid, aga kui nendest tükk murda, siis tundub nagu oleks tegemist hoopis maskeeritud kalapulkadega. Mind lubati tuttavaks teha naisega,  kes on nende koogikeste valmistamises meister.

Peale põgusat kohtumist soovisid meie uued naabrid head ööd ja ütlesid, et me ennast korralikult välja puhkaksime - kiirustada polevat vaja. Samuti tegid nad ettepaneku järgmisel päeval uuesti kokku saada ja omavahel rohkem tutvuda. Selle vastu ei olnud meil mitte midagi, sest kui elad niivõrd väikeses kohas, siis muutub suhtlus inimestega lausa vajalikuks.

Kõndisimegi järgmise päeva lõunaks pererahvale külla. Vähe sellest, et nad on iseloomult kui muinasjutust välja hüpanud, näeb ka nende kodu sedamoodi välja. Valge maja, valge aiaga. Seda täiustavad ka laste kiiged ja liivakast õues ning ilmatu suur veranda.

Lobisesime maast ja ilmast ning aeg lendas. Nendega oli nii kerge rääkida. Saime kohe kuidagi ühe laine peale. Ei olnud mingeid vaikushetki ja jutt laabus. Ühel hetkel aga pidime koju minema, kuna tüdrukute jaoks oli kõike uut liiga palju korraga, ja nad vajasid oma lõunauinakut. Kuid Axel ja Tove kutsusid meid uuesti õhtusöögiks tagasi. Leppisime kokku, et läheme nende juurde kell 18.30.

Õhtusöögiks oli väga maitsev ahjukalaroog chilliga.
Esimest korda elus sain maitsta ka munalikööri! See oli hea! Natuke Sprite'i ja jääd sisse, ning mmmm....

Õhtusöögil saime veelkord kinnitust, et olime siiatulekuga teinud õige valiku.

Loodan et see tunne minu sees kestab igavesti, sest praegu võin ma käsi südamel öelda, et ei ole mitte kusagil mujal õnnelikumana ennast tundnud :)

Parim...

..koht..

..kus olla võib. :)

Kuigi meie maja tundub väljast üpriski tilluke, on ta seest päris suur. Ja veelgi suuremaks teeb selle maja õnnelikkuse ja tänutunne mida iga päev tunneme.

Uksest sisse astudes on tunda meeldivat puidu lõhna. Enamjaolt kõik toad on puidust tehtud. Vahepeal on lausa tunne nagu ööbiksime kuskil kämpingu majakeses.

Esik

Koridoris jääb paremat kätt väikene toakene, kus magavad tüdrukud. Ühe seina ääres on nari ja teise seina ääres on Greete võrevoodi. Tegelikult oli vist algselt mõeldud, et me kõik neljakesti hakkame magama ühes toas, sest et naril on ehitatud alumine voodi kaheinimese omaks ja ülemine voodi on kitsam. Aga me otsustasime siiski jätta lastele oma toakese (mitte et nad seda palju kasutaksid :P Enamus ajast istuvad nad köögisaalis). 

Magamise ajaks lükkame voodi eemale, et Greete tulega ei saaks mängida .

Peale lastetuba on vannituba, kus on alati soe põrand. Alguses olin ma väga kahtleval seisukohal, et kas elektriga kütmine on just parim lahendus, kuid Axel ütles meile, et kui miski Norras on odav, siis on seda elekter, niiet kasutage elektrit julgesti. Seega on põrand vannitoas pidevalt soe :)

Alati soe põrand!

Siis tuleb köögisaal. See on maja kõige suurem ruum. kööki astudes jääb vasakut kätt rohkem elutoa/söögitoa moodi olemine ja paremat kätt on köök, koos kõige vajaminevaga. Sahtlid on täis igasuguseid asjakesi. Mõned isegi sellised, mida ma ei ole mitte kunagi näinud. (Sain teada, et kunagi oli siin majas olnud pubi. Mitte küll siseruumides, vaid pigem suvine välipubi. Arvatavasti on sellepärast meil ka tohutus koguses klaase igaks elujuhtumiks.)

Kööginurk

"Elutuba"

Ja on ka teine korrus. Kus püsti saab olla ainult toa keskel. :P Sinna sättisime oma magamistoakese. Otse aknast on öösel näha kõrvaloleva saare majaka vilkumist, ja hommikul ärgates päikesetõusu.

Veel on üleval ka üks väiksem toakene, kuhu saab vajadusel külalised magama sättida. 

Võin vist käsi südamel öelda, et see on kõikidest elukohtadest senimaani parim! Toad on pidevalt soojad, kuskilt ei hallita ja majast välja astudes on tunda puhast mereõhku. Mida hing veel soovida oskab :)

Kätte oli jõudnud päev, mida olin nii kaua oodanud aga samas ka natukene kartnud. Kohe kohe oli algamas meie reis võõrasse riiki, üksiku saare peale. Mis meid seal ees ootamas on? Millised inimesed seal elavad? Kas me saame hakkama? Kuidas meid vastu võetakse?

Kõik need küsimused keerlesid peas ringi ja ärevustunne mis sel momendil mind valdas oli tohutu (kuigi võrreldes nende päevadega, mil ma siiatulekut ootasin ja planeerisin, oli see isegi minimaalne).

Alustasime oma päeva kell 4.00 hommikul. Pakkisin ruttu viimased asjad ja mõtlesin läbi, kas kõik vajaminev sai ikka kaasa. (Teades-tundes ennast siis millegipärast olin suhteliselt kindel, et midagi jääb maha). Suure vaevaga saime lapsed riidesse. Kõik olid väga närvilised ja ärevuses. Eile õhtul poest ostetud toit eriti alla ei tahtnud minna. Suure vaevaga suutsin siiski paar ampsu võtta. Lapsed see eest suutsid ära hävitada suure kuhja viinereid (See oli ka nende ainukene hommikune toiduvalik).

Lennujaama jõudes ei olnud mul ikka veel tunnet, et ma kuhugi  kolima hakkan. (Kui aus olla, siis ei ole seda tunnet ka praegu. :) )

Lennuki ootel

Olin esimest korda lennuki peal. Õhkutõus oli jube. Pea hakkas ringi käima ja tekkis tunne, nagu oleksin naerugaasi hinganud. Korraks kartsin, et minestan. Trinity aga kilkas kõrval: "Nii vinge!"
Trondheimile lähenedes, hakkas lennuk jubedalt kõikuma. Turbulents oli nii suur, et isegi Artur, kes tavaliselt selliseid asju ei karda, hoidis pingist kõvasti kinni. Lennuk õõtsus ühelt küljelt teisele, ja tekkis tunne, et kohe kohe teeme õhus 360 kraadi. Õnneks maandusime õnnelikult lennuväljal. (Te ei kujuta ette milline kergendus see oli.)

Sellel päeval ootas meid veel ees, kaks tundi sõitu kiirlaevaga, kus lained õõtsutasid meid vahepeal nii palju, et laevas püsti seista oli võimatu. Ja 5km veealust tunnelit.

Peale pikka reisi (umbes 1300km) olime jõudnud oma uude koju. Kohta nimega Bogoya. Meid tervitasid Axel ja Tove ning nende kaks poega.

Uues kodus.

Viskasime oma pagasi ATV järelkäru peale ja ise jalutasime umbes 200 meetrit koduni, üle rippsilla ning mööda mereäärt. Maja on puust, soe ja puhas. Oleme väga õnnelikud, et meile selline võimalus avanes!