Paar päeva tagasi oli meil kohtumine Norra politseis :) Mitte midagi kriminaalset, lihtsalt pidime ennast näitama. Et elame ja oleme siin riigis.

Sõit algas hommikul 6.40. Kuigi esimesed ettevalmistused selleks hakkasid juba eelmise päeva õhtul. Pakkisime kaasa kõik vajalikud dokumendid, vaatasime hoolega et midagi maha ei jääks, sest mind teades on see võimalus alati olemas. Samuti pakkisime kaasa sööki ja jooki. Olin nii hirmus ärevil selle sõidu pärast, sest ma tean kuidas Greete pikkadesse reisidesse tavaliselt suhtub. Vihjena võin öelda, et mitte just väga meeldivalt.

Tove ja Axel olid nõus meile oma autot laenama, sest olin arvamusel, et autoga oleks see reis kindlasti palju parem. Saab iga hetk kinni pidada, kui vajadus peaks tekkima.

Niisiis, kell 5.25 oli äratus. Varajase aja valisime sellepärast, et lastele meeldib meeletult iga asjaga venitada. Et neid riidesse saada on juba vaja mitukümend minutit varuaega. Lapsed riides, asjad kaasas kõndisime hommikuses pimeduses kiirlaeva peale. Oi kui mõnus oli sellega sõitmine :) Mitte kellegil ei hakanud halb, sest meri oli suhteliselt rahulik ja kuna tegemist on suurema paadiga, siis lained teda nii väga ei mõjutanudki.

Peale umbes tunniajast sõitu jõudsime Dyrøy'sse, kust hakkas pihta meie autoreis Trondheim'i. Kui me oleksime siia saarele sattunud varem, siis olnuks võimalik need paberid korda ajada kõigest 25 km kaugusel. Kuid kahjuks pandi just kuu aega tagasi siinne politseijaoskond kinni. Seega pidime sõitma 166 km. 


Kartsin sõitu veel ka sellepärast, et auto oli aastast 1986 ja meile täiesti tundmatu. Samad lood olid ka teedega. Juba 30km möödumisel pidasime auto kinni, sest salongi hakkas tulema mingitsorti kärsahaisu.. õnneks midagi väga hullu ei olnud. Pealegi vajas Greete juba esimest pausi. Sest mulle tundus, et tal oli juba paha olla. Peale 15 minutist pausi liikusime edasi. Meid ootas kaks veealust tunnelit, mis olid mõlemad 5km pikkused, aga tundusid nagu 10km :)


Oi kui ilus oli loodus meie ümber. Mägijõed uhamas metsikul kiirusel, joad pea et iga nurga peal. Suured hiidlaslikud mäed mattumas udu sisse.. oh ja ah! Fantastiline. Seda viimast aga ei saanud ma kuidagi öelda enda enesetunde kohta. Tee kulges muudkui üles-alla, vasakule-paremale, sinna-tänna. Ja mu tasakaalukeskus ei suutnud seda kõike lihtsalt taluda :P õnneks päris oksendama ma ka ei hakanud.

Peale kolmetunnist(!) sõitu olime õnnelikult kohal. Kuna ametlike asjaajamisteni oli aega, otsustasime mulle kunstitarbed ära osta. Esimest korda üle väga pika aja ostsin ma omale akrüülvärvid, pintslid, ja kolm lõuendit. Sisse tekkis kohe eriline tunne. Justkui oleksin seda momenti terve oma elu oodanud, et taas pintslit käes hoida ja lõuendile värviga kriipse vedada. Kuna pood oli väga suur ja valik meeletult lai, siis tegin seal piisavalt aega parajaks, et kohe poest välja astudes politseisse sammud võtta.

Jaoskonnas olles, panin tähele et iga teine oli afroameeriklane või indialane või mõni muulane. Huvitav, et Eesti immigratsiooniametis nii palju muulaseid näha ei ole. Milles küll asi olla võib :P Aga see selleks. Peale tunniajast kohtumist tormasime mõtlemata röntgenisse, et arstid saaksid meie kopsudest pildid teha, määramaks kindlaks, kas meil on tuberkuloos või ei. Aga tegelikult oleksime peale politseid pidanud minema kohe ametijaoskonda, kus väljastatakse sotsiaalkaarte ja maksukaarte. Seega magasime nende lahtioleku aja maha, mis tähendab, et võib-olla peame ükspäev uuesti Trondheimi reisi ette võtma (ma siiralt loodan, et neid asju saab ajada ka kõrvalsaarel Hitral).

Tagasitulles hüppasime läbi ka Ikeast. Minu esimene Ikea kogemus! Oh kui oleks metsikult raha, küll siis alles ostaks. Nii palju ilusaid asju ja nii heade hindadega, et lihtsalt sõnatuks võttis. Väga ilus karvane, punane ja pehme vaip (mõõtudelt mitte väga väike, kuid ka mitte väga suur), oli ainult 29NOK-i. Kahjuks aga ei vaja ma vaipa :P Siiski sain endale sealt osta ühe lambi (mis maksis ainult 69NOK-i. Eestis peaks samasuguse lambi eest välja käima umbes 50-60 eurot). Ja Trinity sai samuti oma esimese mängumaa kogemuse! Nimelt oli seal olemas suur pallimeri, kuhu oli võimalik liugu lasta. Oi kuidas ta seda nautis :) Kohe rõõm oli vaadata, kuidas lapse nägu seda nähes särama lõi!

Umbes kell 19.00, või natukene  ennem seda hakkasime tagasi kodu poole sättima. Lapsed olid väga väsinud ja ma lootsin, et nad jäävad autos magama. Ning ma ei pea muretsema, kuidas kellegil paha hakkab. Kuid ei.. Greete istus terve tee üleval ja teades tema näoilmeid, sain ma kohe aru et ta ei tunne ennast hästi. Seega võtsin kuulda Tove  nõu ja andsin talle midagi soolast närida. Kuid minu kahjuks, läksin ma sellega tiba liiale ja umbes poole tee peal otsustas ta kõik hea ja parema oma seest välja "sülitada". Oi milline paanika mul kohe oli. Õõh.. ma lihtsalt vihkan oksendamist. Vihkan, kui pean ise seda tegema ja vihkan kui keegi teine seda teeb. Peale seda aga tundis Greete ennast tunduvalt paremini ja jäi magama. Mina aga olin nii üles köetud ja närvis et istusin terve ülejäänud tee ebamugavas asendis ja hoidsin (tühja) oksekotti Greete näo ees. Viimased 26 kilomeetrit olid kõige pikemad, kuid kohale me jõudsime.

Mõne minuti möödudes saabus ka Axel, kes on lihtsalt nii fantastiliselt hea inimene ja tuli meile kell pool üksteist õhtul järgi. Sest ilmselgelt ei jõudnud me viimase praami peale. Kartsin, et Greetel hakkab jälle halb, ja natuke pabistasin ka enda tervise pärast. See teekond Norra mägede vahel oli mu tasakaalukeskuse ikka korralikult proovile pannud, aga ei, kõik lõpes väga hästi! Kuigi lained olid jällegi minu jaoks liiga suured, siis tegelikult võin ma öelda, et ma isegi nautisin seda sõitu. "Hüppasime" paadiga lainete peal ja mulle tundus et sõitsime suhteliselt kiiresti, õnneks oli väljas pime  ja ma ei näinud kuidas kõik kiikus ja kõikus :D Axel keeras raadiost tuleva loo: One Republic - Paradise, suht viimase piiri peale (kuigi olen kinde, et see makk oleks olnud veel paremaks võimeline) ja ma lihtsalt nautisin seda nn. "hüppamist" ja kiirust ja muidugi raadiost tulevat laulu!

Kell pool üks astusime oma kodu uksest sisse. Te ei kujuta ette kui hea tunne oli jälle tagasi olla. Mis siis et veel tund või rohkem peale sõitu tundsin, kuidas kõik keerleb ja virvendab, aga heaolu tunne trumpas selle kõik üle.

Olime tagasi KODUS.