Jälle olen ma nii kaua uue postitusega viivitanud. :(
Põhjus on arvatavasti selles, et minu see osa kes tegeleb/tegeles kirjutamisega on kuidagi kohmetuks jäänud. Ei oska enam sõnu seada ja ei ole nii sorav nagu kunagi. Millest on küll siiralt kahju..

Üritan ta siiski aja jooksul üle leida ja uuesti korralikult tööle panna. Muidu tunnen ennast kuidagi poolikuna.

Vahepeal on jälle toimunud põnevaid sündmusi. Mulle hakkab tunduma, et siin olles toimub neid sündmusi ühe nädala jooksul rohkem kui Eestis ühe kuu jooksul. :)

Esimene suursündmus oli muidugi Greete sünnipäev! 22 veebruar, täpselt kaks aastat tagasi nägi ilmavalgust minu teine tütrekene (kes sarnaselt eelmisega, pidi olema poiss :D ).

Kahe aastane preilna

Käisime eelmisel päeval just poes, et kõik toidud olemas oleksid. Alguses plaanisin teha miskitsorti uhkema tordi, nagu enamjaolt kombeks on, kuid siis mõtlesin ümber ja otsustasin tavalise kohupiima-õunakoogi kasuks. (Retsepti sain siit: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=1274) See tuli nii maitsev, et Artur tellis järgmiseks korraks veel ühe sellise. Soolaseks suupisteks oli riisisalat ja viilutatud porgandid... samuti üks pakk krõpse, mis oli tegelikult mõeldud rohkem poistele.

Olin nii pabinas, kuna kartsin et äkki minu tehtud toidud ei meeldi kellegile. Aga õnneks jäid kõik söögiga väga rahule. Koogi kohta öeldi: "Nagu kallist kohvikust ostetud". Ja salat isegi käks kõigil kurgust alla :)

Samuti ei saa mainimata jätta ka selle päeva ilma. Olime üpris kindlad, et saame kõik asjda korraga kohale toimetada. (Nimelt pidasime sünnipäevapeo Tove ja Axeli juures, sest neil on tunduvalt rohkem ruumi ja arvasin, et tüdrukutel oleks seal palju põnevam.) Aga õues oli väga tuuline, kiiruseks umbes 23m/s. Alguses pidi Artur lastega ees ära minema, aga siis tuli umbes kahe minuti pärast tuppa tagasi ja ütles, et me peame ikkagi koos minema. Mina võtsin Greete sülle ja tema hoidis Trinity't. Nii me siis sammusime uhkel sammul, rahe näkku pritsimas üle rippsilla, mis sellise tuulega otseloomulikult kõikus. Kuid kohale me jõudsime :)
Isegi söögid saime niimoodi kohale toimetatud, et midagi maha ei kukkunud.

Oi kui ilus kõik oli. Tove oli laua ilusti ära kaunistanud. Ukseavas olid õhupallid ja kõik oli tõesti nii väga ilus. :) Samuti küpsetas ta Greetele sünnipäeva puhul muffineid! Ma ei ole mitte kunagi, mitte kuskil nii häid muffineid söönud. Need lausa sulasid suus. Pean talt kunagi uurima, kuidas ta neid võlukooke tegi :)

Mmmmm..

Kahju oli ainult sellest, et kuna Greete on nii tilluke siis paraku ei saanud nendega midagi põnevat mängida. Luban et järgmine aasta mõtlen välja ka mõned põnevad mängud, mida kõik koos teha võiks. Kuid Axel ja Tove, nii vapustavalt head inimesed, kinkisid Greetele sünnipäevaks jalgratta. Tahtsime Arturiga tegelikult tulevikus ise talle selle kinkida, aga küll leiame mõne uue ja huvitava mõtte. Trinity sai samuti endale uue jalgratta. Täitsa roosa, ja täitsa tema enda oma. See pidi olema siin saarel kohustuslik - ratas - igal lapsel enda oma. (Kuigi teed ei ole siin küll ratastega sõitmise jaoks :) )

Sünnipäeva printsessid

Võin käsi südamel öelda, et see oli parim sünnipäev minu lapsele, millest kunagi unistanud olen!

Et postitus liiga pikaks ei veniks, ja et mu kirjutamisepool natuke ennast koguda saaks, siis jätan järgmise jutu homseks. :)

Lõpetasin just oma trenni. Õues on täna üle tüki aja vaikne ja rahulik.Treenimise ajaks avasin akna, et värsket õhku sisse tuleks, mistõttu nüüd vaikuses olles kuulen ma ainult kajakate tasast vääksumist ja seda kuidas merelained vaikselt vastu kive ennast sätivad. Samal ajal aga tunnen kuidas värske mereõhk aknast vaikselt tuppa hiilib ja minu ninasõõrmeid silitab. Saabunud on ülim rahu. Rahu õues ja rahu minu hinges.

Ülim vaikus

Olen siin elades selgeks saanud, et mitte kunagi ei ole kuhugi vaja kiirustada. Kõike saab võtta ka rahulikult ja ilma stressamata. Väga suupäraseks on meile saanud lause: "No stress". Seda ütleb ka Axel pidevalt. Ütles juba esimesel päeval kui siia saabusime. Ja tal on õigus. No stress.

Samuti olen juba harjunud karmide tuultega, mis meid kolm päeva kimbutasid. Kohe nii hullusti kimbutasid, et terve maja oma talade peal värises ja iga minutiga tekkis tunne, et kohe kohe lendab katus pealt. Kuid näe... alles jäi :) Nüüd juba lausa naudin magamaminekut siis kui õues tormab ja möllab, lained tahavad vaat et verandale ronida, aga mina jään rahulikuks. Tean et olen kaitstud ja homne päev algab jälle soojas toas. Isegi oma suurest ja pehmest voodist ei oska ma siin puudust tunda. Magame Arturiga põrandal, madratsite peal.

Mina ja Trinity puhkamas :)

Kui esimesel ööl siin magasime, siis oli täpselt selline tunne, nagu ööbiksime kuskil kämpingus mis asub mere ääres. Siiamaani on mõnikord see tunne kui aus olla. Tunne, et oleme kuskil kämpingus, millel on oma looduspark. Aknast välja vaadates on võimalik kohata igasuguseid huvitavaid loomi ja linde. Olen lausa mõelnud endale korraliku binokli hankida, ja linnuvaatlusega tegeleda, aga esialgu on see ainult mõte. Ehk kunagi tulevikus. Eile nägime aga täpselt oma köögiakna all hüljest. :) Pistis pea veest välja ja uuris ümbrust. Küll oli vahva vaadata. Paar päeva tagasi aga sain sealtsamast aknast jälgida, kuidas väike varesepoeg suurelt kalakotkalt tema lõunasööki ära üritas varastada. Mis lõpuks ka õnnestus!

Võitlus

Ainuke asi, millega ma veel niipea ei suuda harjuda on tuulisel merel paadiga sõitmine. Võib-olla olen ma vaadanud liiga palju filme, kus laevad pidevalt kummuli on, aga see on tõesti õudne, kui 1.5-2 meetrised lained paati mitmekümne kraadi võrra ühele poole ja teisele poole kallutavad. Ise samal ajal üle katuse pekstes. 20 minutit sellises olukorras ja juba tekkis väike paanikahoog. Suu muutus kuivaks ja tasakaalukeskusega oli ka midagi valesti. Skipper ainult lohutas, et ei ole hullu ja see on normaalne. Et parem oleks, kui ma sellega lihtsalt ära harjuksin. Ehk harjungi.

Rahulik meri

Ka tüdrukud on uue elukohaga vägagi rahul. Triinu ütles mulle paar päeva tagasi:"Ei taha vanasse koju tagasi. Mitte kunagi ei taha sinna tagasi" Milline kergendus. Hea meel on selle üle, et neil kahekesti ei hakka mitte kunagi igav ka. Tore on näha, et terve perekond on heas meeleolus ja naudivad olukorda.

Rahulolu

Ei taha linna tagasi. Autode mürgi ja kiire sigina-sagina sisse. Eestisse ei taha ka. Tunnen, et olen maandunud õiges kohas. Vähemalt esialgu.

http://lord--k.deviantart.com/art/No-Stress-46046227

Viimasest postitusest on päris palju aega juba möödas, seega mõtlesin et oleks viimane aeg oma blogi täiendada. (Tean, tean et lubasin iga päev midagi kirjutada :P ) Millegipärast on aga läinud niimoodi, et mu päevad lõppevad alati kell 23.00.

Hommikul äratavad mind tüdrukud üles (pigem kipub see aeg olema juba lõuna ajal) ja siis hakkab meie tavapärane elu pihta. Ükspäev just mõtlesin selle üle, et kas mu ellu on jälle külla tulnud vana tuttav rutiin :P

Tegelikult ei karda ma siin saarel olles  isegi rutiini. Kui tuleb, siis las tuleb. :)
Olen endale selgeks teinud, et lihtsalt tuleb leida alati tegevust ja siis on päevad palju põnevamad. Kuigi siin ei ela palju inimesi, lendab aeg siiski müstiliselt kiiresti.

Üleeile nägin facebookis Arvo Tarmula tehtud fotot, mis oli pildistatud muuseumi juurest vaadates alla promenaadi peale. Siis tekkis mul esimest korda tunne, et tahaks olla kodus... Haapsalus... Jäin mõtisklema, et võib-olla ei olegi Eestis nii paha elada... siis kui oleks palju raha...

Raha et lapsed lasteaeda panna, et neile süüa osta, et arved makstud oleks. Samas tahaks et kodus oleks soe ja kuskil nurgas ei istuks hallitusekollid. Käsi südamel võin öelda, et siin saarel olles on kõik need tingimused täidetud! (Lapsed saavad lasteaeda, kodu on puhas, õhk on värske ja palganumber on piisavlt suur, et neljaliikmelist pere üleval hoida) Mis siis et lasteaed ei asu sama saare peal, ja et suurem pood on samuti teise saare peal... vähemalt on meie võimuses sealt poest midagi osta ja lapsed lasteaeda viia (kui ükskord paberid korda saavad muidugi).

Kahju on ainult sellest, et paberite jaoks peame me ette võtma 200km reisi Trondheimi. Kuna lähim politseijaoskond pandi kinni (ei teagi, kas see on nüüd hea - järelikult on vähe kuritegevust, või halb - kes nüüd kohale tormab kui midagi ikkagi peaks juhtuma?)

Naljakas on see, et elades nii väikses kohas tekib tahes tahtmata vanamuti tunne :) Kui keegi paadiga akna alt mööda sõidab siis on ruttu-ruttu vaja akna peale joosta ja vaadata kes oli, kust tuli ja kuhu suundub :D Omaette sündmus on ka poes käimine. Kuna nüüd iga päev poodi ei saa (võtsime nõuks käia poes iga nädala aja tagant), siis ootan alati huviga juba järgmist shopingut. Kuigi veel on see päris raske, sest  hinnad on ikka ehmatavalt kõrged ja samuti ei ole veel keelega nii palju kursis et teaks kust mida otsida. Näiteks jäi mul eelmine kord sellepärast pärm ostmata. Aga pole midagi, küll järgmine kord kõik vajalik ostetud saab.

Viimasel korral kui poes käisime, siis sõidutas meid Axel'i nö. paadiehitaja (vot ei tea mis see õige ametinimetus on... laevainsener ehk?), Jon. (Tema tehtud töödega võite tutvuda lehel http://www.innovation-as.no/ Paadid mis on rohelise ja halliga on Axel'i omad.) Tagasiteel pakkus ta meile välja, et võiksime laupäeval minna suuremat saart avastama. Sistranda't siis. Oh ei jõua ära oodata!!

Lisan ka siia veel ilusaid pilte sellest fantastilisest ookeanisaarest, kuhu me saatuse õnnelikul  tahtel sattusime :)