Lõpetasin just oma trenni. Õues on täna üle tüki aja vaikne ja rahulik.Treenimise ajaks avasin akna, et värsket õhku sisse tuleks, mistõttu nüüd vaikuses olles kuulen ma ainult kajakate tasast vääksumist ja seda kuidas merelained vaikselt vastu kive ennast sätivad. Samal ajal aga tunnen kuidas värske mereõhk aknast vaikselt tuppa hiilib ja minu ninasõõrmeid silitab. Saabunud on ülim rahu. Rahu õues ja rahu minu hinges.

Ülim vaikus

Olen siin elades selgeks saanud, et mitte kunagi ei ole kuhugi vaja kiirustada. Kõike saab võtta ka rahulikult ja ilma stressamata. Väga suupäraseks on meile saanud lause: "No stress". Seda ütleb ka Axel pidevalt. Ütles juba esimesel päeval kui siia saabusime. Ja tal on õigus. No stress.

Samuti olen juba harjunud karmide tuultega, mis meid kolm päeva kimbutasid. Kohe nii hullusti kimbutasid, et terve maja oma talade peal värises ja iga minutiga tekkis tunne, et kohe kohe lendab katus pealt. Kuid näe... alles jäi :) Nüüd juba lausa naudin magamaminekut siis kui õues tormab ja möllab, lained tahavad vaat et verandale ronida, aga mina jään rahulikuks. Tean et olen kaitstud ja homne päev algab jälle soojas toas. Isegi oma suurest ja pehmest voodist ei oska ma siin puudust tunda. Magame Arturiga põrandal, madratsite peal.

Mina ja Trinity puhkamas :)

Kui esimesel ööl siin magasime, siis oli täpselt selline tunne, nagu ööbiksime kuskil kämpingus mis asub mere ääres. Siiamaani on mõnikord see tunne kui aus olla. Tunne, et oleme kuskil kämpingus, millel on oma looduspark. Aknast välja vaadates on võimalik kohata igasuguseid huvitavaid loomi ja linde. Olen lausa mõelnud endale korraliku binokli hankida, ja linnuvaatlusega tegeleda, aga esialgu on see ainult mõte. Ehk kunagi tulevikus. Eile nägime aga täpselt oma köögiakna all hüljest. :) Pistis pea veest välja ja uuris ümbrust. Küll oli vahva vaadata. Paar päeva tagasi aga sain sealtsamast aknast jälgida, kuidas väike varesepoeg suurelt kalakotkalt tema lõunasööki ära üritas varastada. Mis lõpuks ka õnnestus!

Võitlus

Ainuke asi, millega ma veel niipea ei suuda harjuda on tuulisel merel paadiga sõitmine. Võib-olla olen ma vaadanud liiga palju filme, kus laevad pidevalt kummuli on, aga see on tõesti õudne, kui 1.5-2 meetrised lained paati mitmekümne kraadi võrra ühele poole ja teisele poole kallutavad. Ise samal ajal üle katuse pekstes. 20 minutit sellises olukorras ja juba tekkis väike paanikahoog. Suu muutus kuivaks ja tasakaalukeskusega oli ka midagi valesti. Skipper ainult lohutas, et ei ole hullu ja see on normaalne. Et parem oleks, kui ma sellega lihtsalt ära harjuksin. Ehk harjungi.

Rahulik meri

Ka tüdrukud on uue elukohaga vägagi rahul. Triinu ütles mulle paar päeva tagasi:"Ei taha vanasse koju tagasi. Mitte kunagi ei taha sinna tagasi" Milline kergendus. Hea meel on selle üle, et neil kahekesti ei hakka mitte kunagi igav ka. Tore on näha, et terve perekond on heas meeleolus ja naudivad olukorda.

Rahulolu

Ei taha linna tagasi. Autode mürgi ja kiire sigina-sagina sisse. Eestisse ei taha ka. Tunnen, et olen maandunud õiges kohas. Vähemalt esialgu.

http://lord--k.deviantart.com/art/No-Stress-46046227