Kätte oli jõudnud päev, mida olin nii kaua oodanud aga samas ka natukene kartnud. Kohe kohe oli algamas meie reis võõrasse riiki, üksiku saare peale. Mis meid seal ees ootamas on? Millised inimesed seal elavad? Kas me saame hakkama? Kuidas meid vastu võetakse?

Kõik need küsimused keerlesid peas ringi ja ärevustunne mis sel momendil mind valdas oli tohutu (kuigi võrreldes nende päevadega, mil ma siiatulekut ootasin ja planeerisin, oli see isegi minimaalne).

Alustasime oma päeva kell 4.00 hommikul. Pakkisin ruttu viimased asjad ja mõtlesin läbi, kas kõik vajaminev sai ikka kaasa. (Teades-tundes ennast siis millegipärast olin suhteliselt kindel, et midagi jääb maha). Suure vaevaga saime lapsed riidesse. Kõik olid väga närvilised ja ärevuses. Eile õhtul poest ostetud toit eriti alla ei tahtnud minna. Suure vaevaga suutsin siiski paar ampsu võtta. Lapsed see eest suutsid ära hävitada suure kuhja viinereid (See oli ka nende ainukene hommikune toiduvalik).

Lennujaama jõudes ei olnud mul ikka veel tunnet, et ma kuhugi  kolima hakkan. (Kui aus olla, siis ei ole seda tunnet ka praegu. :) )

Lennuki ootel

Olin esimest korda lennuki peal. Õhkutõus oli jube. Pea hakkas ringi käima ja tekkis tunne, nagu oleksin naerugaasi hinganud. Korraks kartsin, et minestan. Trinity aga kilkas kõrval: "Nii vinge!"
Trondheimile lähenedes, hakkas lennuk jubedalt kõikuma. Turbulents oli nii suur, et isegi Artur, kes tavaliselt selliseid asju ei karda, hoidis pingist kõvasti kinni. Lennuk õõtsus ühelt küljelt teisele, ja tekkis tunne, et kohe kohe teeme õhus 360 kraadi. Õnneks maandusime õnnelikult lennuväljal. (Te ei kujuta ette milline kergendus see oli.)

Sellel päeval ootas meid veel ees, kaks tundi sõitu kiirlaevaga, kus lained õõtsutasid meid vahepeal nii palju, et laevas püsti seista oli võimatu. Ja 5km veealust tunnelit.

Peale pikka reisi (umbes 1300km) olime jõudnud oma uude koju. Kohta nimega Bogoya. Meid tervitasid Axel ja Tove ning nende kaks poega.

Uues kodus.

Viskasime oma pagasi ATV järelkäru peale ja ise jalutasime umbes 200 meetrit koduni, üle rippsilla ning mööda mereäärt. Maja on puust, soe ja puhas. Oleme väga õnnelikud, et meile selline võimalus avanes!