Bogøya saarel on nii palju inimestele pakkuda. Nagu on mainitud ka ühes kirjeldavas tekstis:

A Pearl In The Sea!

Arvan, et see ongi kõige parem kirjeldus selle saare kohta. Pärl meres. Lihvimata, ja avastamist ootav. Kuid kui see avastada ja mis kõige tähtsam, läikima lüüa, siis on ta üks säravamaid teiste seas.

Soovin et kõik inimesed tunneksid neid emotsioone, mida mina, elades iga päev siin imelises kohas. Tean et olen igas tekstis seda  saart ülistanud, aga kui sulle midagi väga meeldib, siis muud vist ei teekski? Samuti ei taha väga pikki plaane teha, ja ei teegi, sest plaanidel kipub tavaliselt oma rada olevat mida mööd nad astuvad, aga ei saa lihtsalt mainimata jätta, et olen isegi vahepeal mõelnud siia täitsa omaenda kodu rajamast.Leidsin isegi selle jaoks ideaalse koha. Ümbritsetud mägedega, kuid samas suurepärase vaatega merele.

Muidugi on igal asjal oma head ja vead. Elades Bogöyal, peab kiiresti harjuma tugevate tuulte, orkaanide ja kõrgete lainetega. (Näiteks tänane hommik algas meil tugeva rahesaju ja äikesega, kuid paar päeva tagasi oli meil juba täitsa suur kevad kätte jõudnud). Ka soojusega ei paista meie uus kodusaar eriti silma, kuid see kõik on tühine võrreldes sellega, mida ta annab vastu. Nimelt ülisuurtes kogustes värsket õhku, palju häid ideid ja piisavalt aega et need kõik teostada ja mis põhiline kuhjaga armastust. Armastust looduse, laste, sõprade ja kaugel olevate pereliikmete vastu. 

Siin elades hakkad veelgi enam mõtlema oleviku peale ja ei ela nii palju tulevikus. Sest öeldakse ju "Carpe Diem!", kuid miks siis ikka veel tegutseme iga päev kiirustades. Miks ei suudeta enam nautida nii palju enda ümber olevat? Ei märgata kevadel pesa punuvaid linnukesi ja uniseid kärbseid. Või kui märgataksegi, siis kõigest hetkeks. Elu on kohe palju kaunim, kui paned tähele igat värvust ja pisidetaili enda ümber. Kiirustamine seevastu aga muudab meie elu halliks, kurvaks ja stressirohkeks. Seega kutsun kõiki üles märkama igat detaili. Märgake tänaval kõndivaid inimesi, isegi siis kui nemad seda ei tee. Jälgige looduses iga päev muutuvat elu. Tundke emotsioone ja laske need endast välja, sest lõppude lõpuks on meil tõesti ainult üks elu. Ja see on tõesti elamiseks, mitte kiirustamiseks! Tehke asju, mida olete kogu aeg teha tahtnud ja ärge lükake neid järgmisse päeva. Alati on võimalus leida aega, et tegeleda sellega, mille järele süda iga päev sees kisendab.

Mina olen tahtnud terve oma elu teha midagi loomingulist. Tean, et neid asju on alati olnud korraga liiga palju ja lõppude lõpuks ei ole ma mitte midagi teinud. Kuid alates siia saarele kolimisest olen ma isegi laste kõrvalt leidnud aega, et tegeleda sellega, millega alati olen tahtnud. Pildistan enda ümber olevaid detaile. Loen asjalikke raamatuid ja joonistan Trinityle õhtuti printsesse ja losse. Siis on tal iga päeva hommikul põnev üles ärgata ja vaadata millega emme eelmise päeva õhtul hakkama on saanud.

Kaks päeva tagasi hakkasin üle tüki aja isegi maalima. Kuigi pean tunnistama, et see viimane tegevus on mul ikka täitsa meelest läinud. Täna võtsin taas värvid välja, kuid lõuendile sai ainult üks suur solk. Kohe hästi tigedaks tegi, aga siis võtsin lihtsalt aja maha, panin asjad käest ja ütlesin endale: "Küll tuleb kõik ajapikku ja et harjutamine teeb meistriks". Eks see oli vast mingi muster, see vihastamine, mis minusse veel elutsema on jäänud, et ebaõnnestumise korral kohe tigedaks saada ja kohe millegagi uuesti alustades loota ikka parimaid tulemusi. Kuid olen kindel, et pikapeale kaob ka äkiline vihastamine.

Ka küpsetamise vastu on tekkinud suurem huvi. Juba mitmel nädalavahetusel olen teinud kohupiimakooki. Pidin ka sellel pühapäeval midagi küpsetama, aga kahjuks jäi meie poodi minek ära, sest meri oli minu jaoks liiga tige. Lained olid isegi nii suured, et oli täitsa hästi näha kuidas nad verandale pritsisid. Loodan, et esmaspäev on parem ja me saame oma ostud siiski tehtud, sest leidsin ühe isuäratava koogi retsepti, mida tahaks kohe proovida!

Seega võin öelda, et siin elades on väga vähese ajaga muutunud väga palju asju. Ja ma oskan neid praegu rohkem hinnata, kui kunagi varem oleksin osanud. Loodan, et see uus mina kuskile ära ei kao vaid et ta aja jooksul täiustub ja oskab märgata veel rohkem detaile enda ümber :)

Minu elu memo :)