"Maailmas ei ole hetkel mitte ühtegi teist kohta, kus ma olla sooviksin" :)

Need olid mu sõnad Arturile, kui me ükspäev peale laste voodisse sättimist köögis vaikselt istusime ja elu üle järele mõtlesime. Ja  ma ei valetanud. Kuigi me elame väga isoleeritud saare peal, kus on kõigest 26 püsielanikku, ei sooviks ma tõesti olla mitte kusagil mujal.

Väga suurt rolli mängivad ka muidugi inimesed, kes meid ümbritsevad. Arturi tööandja ja tema naine on inimesed, kellest oleme mõnest pereajakirjast lugenud, aga keda mitte kunagi pole isiklikult kohanud. Olin tõesti üllatunud, kui nendega tuttavaks sain.

Esimesel päeval kui siia saabusime tutvustasid nad meile meie uut kodu. Ja ennem äraminekut ütlesid, et küpsetasid meile kalakooke. Nagu ma aru sain, siis kalakoogid (fiskekaker) on siin üheks rahvustoiduks. Nad näevad välja nagu pannkoogid, aga kui nendest tükk murda, siis tundub nagu oleks tegemist hoopis maskeeritud kalapulkadega. Mind lubati tuttavaks teha naisega,  kes on nende koogikeste valmistamises meister.

Peale põgusat kohtumist soovisid meie uued naabrid head ööd ja ütlesid, et me ennast korralikult välja puhkaksime - kiirustada polevat vaja. Samuti tegid nad ettepaneku järgmisel päeval uuesti kokku saada ja omavahel rohkem tutvuda. Selle vastu ei olnud meil mitte midagi, sest kui elad niivõrd väikeses kohas, siis muutub suhtlus inimestega lausa vajalikuks.

Kõndisimegi järgmise päeva lõunaks pererahvale külla. Vähe sellest, et nad on iseloomult kui muinasjutust välja hüpanud, näeb ka nende kodu sedamoodi välja. Valge maja, valge aiaga. Seda täiustavad ka laste kiiged ja liivakast õues ning ilmatu suur veranda.

Lobisesime maast ja ilmast ning aeg lendas. Nendega oli nii kerge rääkida. Saime kohe kuidagi ühe laine peale. Ei olnud mingeid vaikushetki ja jutt laabus. Ühel hetkel aga pidime koju minema, kuna tüdrukute jaoks oli kõike uut liiga palju korraga, ja nad vajasid oma lõunauinakut. Kuid Axel ja Tove kutsusid meid uuesti õhtusöögiks tagasi. Leppisime kokku, et läheme nende juurde kell 18.30.

Õhtusöögiks oli väga maitsev ahjukalaroog chilliga.
Esimest korda elus sain maitsta ka munalikööri! See oli hea! Natuke Sprite'i ja jääd sisse, ning mmmm....

Õhtusöögil saime veelkord kinnitust, et olime siiatulekuga teinud õige valiku.

Loodan et see tunne minu sees kestab igavesti, sest praegu võin ma käsi südamel öelda, et ei ole mitte kusagil mujal õnnelikumana ennast tundnud :)

Parim...

..koht..

..kus olla võib. :)

Kuigi meie maja tundub väljast üpriski tilluke, on ta seest päris suur. Ja veelgi suuremaks teeb selle maja õnnelikkuse ja tänutunne mida iga päev tunneme.

Uksest sisse astudes on tunda meeldivat puidu lõhna. Enamjaolt kõik toad on puidust tehtud. Vahepeal on lausa tunne nagu ööbiksime kuskil kämpingu majakeses.

Esik

Koridoris jääb paremat kätt väikene toakene, kus magavad tüdrukud. Ühe seina ääres on nari ja teise seina ääres on Greete võrevoodi. Tegelikult oli vist algselt mõeldud, et me kõik neljakesti hakkame magama ühes toas, sest et naril on ehitatud alumine voodi kaheinimese omaks ja ülemine voodi on kitsam. Aga me otsustasime siiski jätta lastele oma toakese (mitte et nad seda palju kasutaksid :P Enamus ajast istuvad nad köögisaalis). 

Magamise ajaks lükkame voodi eemale, et Greete tulega ei saaks mängida .

Peale lastetuba on vannituba, kus on alati soe põrand. Alguses olin ma väga kahtleval seisukohal, et kas elektriga kütmine on just parim lahendus, kuid Axel ütles meile, et kui miski Norras on odav, siis on seda elekter, niiet kasutage elektrit julgesti. Seega on põrand vannitoas pidevalt soe :)

Alati soe põrand!

Siis tuleb köögisaal. See on maja kõige suurem ruum. kööki astudes jääb vasakut kätt rohkem elutoa/söögitoa moodi olemine ja paremat kätt on köök, koos kõige vajaminevaga. Sahtlid on täis igasuguseid asjakesi. Mõned isegi sellised, mida ma ei ole mitte kunagi näinud. (Sain teada, et kunagi oli siin majas olnud pubi. Mitte küll siseruumides, vaid pigem suvine välipubi. Arvatavasti on sellepärast meil ka tohutus koguses klaase igaks elujuhtumiks.)

Kööginurk

"Elutuba"

Ja on ka teine korrus. Kus püsti saab olla ainult toa keskel. :P Sinna sättisime oma magamistoakese. Otse aknast on öösel näha kõrvaloleva saare majaka vilkumist, ja hommikul ärgates päikesetõusu.

Veel on üleval ka üks väiksem toakene, kuhu saab vajadusel külalised magama sättida. 

Võin vist käsi südamel öelda, et see on kõikidest elukohtadest senimaani parim! Toad on pidevalt soojad, kuskilt ei hallita ja majast välja astudes on tunda puhast mereõhku. Mida hing veel soovida oskab :)

Kätte oli jõudnud päev, mida olin nii kaua oodanud aga samas ka natukene kartnud. Kohe kohe oli algamas meie reis võõrasse riiki, üksiku saare peale. Mis meid seal ees ootamas on? Millised inimesed seal elavad? Kas me saame hakkama? Kuidas meid vastu võetakse?

Kõik need küsimused keerlesid peas ringi ja ärevustunne mis sel momendil mind valdas oli tohutu (kuigi võrreldes nende päevadega, mil ma siiatulekut ootasin ja planeerisin, oli see isegi minimaalne).

Alustasime oma päeva kell 4.00 hommikul. Pakkisin ruttu viimased asjad ja mõtlesin läbi, kas kõik vajaminev sai ikka kaasa. (Teades-tundes ennast siis millegipärast olin suhteliselt kindel, et midagi jääb maha). Suure vaevaga saime lapsed riidesse. Kõik olid väga närvilised ja ärevuses. Eile õhtul poest ostetud toit eriti alla ei tahtnud minna. Suure vaevaga suutsin siiski paar ampsu võtta. Lapsed see eest suutsid ära hävitada suure kuhja viinereid (See oli ka nende ainukene hommikune toiduvalik).

Lennujaama jõudes ei olnud mul ikka veel tunnet, et ma kuhugi  kolima hakkan. (Kui aus olla, siis ei ole seda tunnet ka praegu. :) )

Lennuki ootel

Olin esimest korda lennuki peal. Õhkutõus oli jube. Pea hakkas ringi käima ja tekkis tunne, nagu oleksin naerugaasi hinganud. Korraks kartsin, et minestan. Trinity aga kilkas kõrval: "Nii vinge!"
Trondheimile lähenedes, hakkas lennuk jubedalt kõikuma. Turbulents oli nii suur, et isegi Artur, kes tavaliselt selliseid asju ei karda, hoidis pingist kõvasti kinni. Lennuk õõtsus ühelt küljelt teisele, ja tekkis tunne, et kohe kohe teeme õhus 360 kraadi. Õnneks maandusime õnnelikult lennuväljal. (Te ei kujuta ette milline kergendus see oli.)

Sellel päeval ootas meid veel ees, kaks tundi sõitu kiirlaevaga, kus lained õõtsutasid meid vahepeal nii palju, et laevas püsti seista oli võimatu. Ja 5km veealust tunnelit.

Peale pikka reisi (umbes 1300km) olime jõudnud oma uude koju. Kohta nimega Bogoya. Meid tervitasid Axel ja Tove ning nende kaks poega.

Uues kodus.

Viskasime oma pagasi ATV järelkäru peale ja ise jalutasime umbes 200 meetrit koduni, üle rippsilla ning mööda mereäärt. Maja on puust, soe ja puhas. Oleme väga õnnelikud, et meile selline võimalus avanes!