Viimasest postitusest on päris palju aega juba möödas, seega mõtlesin et oleks viimane aeg oma blogi täiendada. (Tean, tean et lubasin iga päev midagi kirjutada :P ) Millegipärast on aga läinud niimoodi, et mu päevad lõppevad alati kell 23.00.

Hommikul äratavad mind tüdrukud üles (pigem kipub see aeg olema juba lõuna ajal) ja siis hakkab meie tavapärane elu pihta. Ükspäev just mõtlesin selle üle, et kas mu ellu on jälle külla tulnud vana tuttav rutiin :P

Tegelikult ei karda ma siin saarel olles  isegi rutiini. Kui tuleb, siis las tuleb. :)
Olen endale selgeks teinud, et lihtsalt tuleb leida alati tegevust ja siis on päevad palju põnevamad. Kuigi siin ei ela palju inimesi, lendab aeg siiski müstiliselt kiiresti.

Üleeile nägin facebookis Arvo Tarmula tehtud fotot, mis oli pildistatud muuseumi juurest vaadates alla promenaadi peale. Siis tekkis mul esimest korda tunne, et tahaks olla kodus... Haapsalus... Jäin mõtisklema, et võib-olla ei olegi Eestis nii paha elada... siis kui oleks palju raha...

Raha et lapsed lasteaeda panna, et neile süüa osta, et arved makstud oleks. Samas tahaks et kodus oleks soe ja kuskil nurgas ei istuks hallitusekollid. Käsi südamel võin öelda, et siin saarel olles on kõik need tingimused täidetud! (Lapsed saavad lasteaeda, kodu on puhas, õhk on värske ja palganumber on piisavlt suur, et neljaliikmelist pere üleval hoida) Mis siis et lasteaed ei asu sama saare peal, ja et suurem pood on samuti teise saare peal... vähemalt on meie võimuses sealt poest midagi osta ja lapsed lasteaeda viia (kui ükskord paberid korda saavad muidugi).

Kahju on ainult sellest, et paberite jaoks peame me ette võtma 200km reisi Trondheimi. Kuna lähim politseijaoskond pandi kinni (ei teagi, kas see on nüüd hea - järelikult on vähe kuritegevust, või halb - kes nüüd kohale tormab kui midagi ikkagi peaks juhtuma?)

Naljakas on see, et elades nii väikses kohas tekib tahes tahtmata vanamuti tunne :) Kui keegi paadiga akna alt mööda sõidab siis on ruttu-ruttu vaja akna peale joosta ja vaadata kes oli, kust tuli ja kuhu suundub :D Omaette sündmus on ka poes käimine. Kuna nüüd iga päev poodi ei saa (võtsime nõuks käia poes iga nädala aja tagant), siis ootan alati huviga juba järgmist shopingut. Kuigi veel on see päris raske, sest  hinnad on ikka ehmatavalt kõrged ja samuti ei ole veel keelega nii palju kursis et teaks kust mida otsida. Näiteks jäi mul eelmine kord sellepärast pärm ostmata. Aga pole midagi, küll järgmine kord kõik vajalik ostetud saab.

Viimasel korral kui poes käisime, siis sõidutas meid Axel'i nö. paadiehitaja (vot ei tea mis see õige ametinimetus on... laevainsener ehk?), Jon. (Tema tehtud töödega võite tutvuda lehel http://www.innovation-as.no/ Paadid mis on rohelise ja halliga on Axel'i omad.) Tagasiteel pakkus ta meile välja, et võiksime laupäeval minna suuremat saart avastama. Sistranda't siis. Oh ei jõua ära oodata!!

Lisan ka siia veel ilusaid pilte sellest fantastilisest ookeanisaarest, kuhu me saatuse õnnelikul  tahtel sattusime :)