Jälle olen ma nii kaua uue postitusega viivitanud. :(
Põhjus on arvatavasti selles, et minu see osa kes tegeleb/tegeles kirjutamisega on kuidagi kohmetuks jäänud. Ei oska enam sõnu seada ja ei ole nii sorav nagu kunagi. Millest on küll siiralt kahju..

Üritan ta siiski aja jooksul üle leida ja uuesti korralikult tööle panna. Muidu tunnen ennast kuidagi poolikuna.

Vahepeal on jälle toimunud põnevaid sündmusi. Mulle hakkab tunduma, et siin olles toimub neid sündmusi ühe nädala jooksul rohkem kui Eestis ühe kuu jooksul. :)

Esimene suursündmus oli muidugi Greete sünnipäev! 22 veebruar, täpselt kaks aastat tagasi nägi ilmavalgust minu teine tütrekene (kes sarnaselt eelmisega, pidi olema poiss :D ).

Kahe aastane preilna

Käisime eelmisel päeval just poes, et kõik toidud olemas oleksid. Alguses plaanisin teha miskitsorti uhkema tordi, nagu enamjaolt kombeks on, kuid siis mõtlesin ümber ja otsustasin tavalise kohupiima-õunakoogi kasuks. (Retsepti sain siit: http://www.nami-nami.ee/recipe.php?q=detail&pID=1274) See tuli nii maitsev, et Artur tellis järgmiseks korraks veel ühe sellise. Soolaseks suupisteks oli riisisalat ja viilutatud porgandid... samuti üks pakk krõpse, mis oli tegelikult mõeldud rohkem poistele.

Olin nii pabinas, kuna kartsin et äkki minu tehtud toidud ei meeldi kellegile. Aga õnneks jäid kõik söögiga väga rahule. Koogi kohta öeldi: "Nagu kallist kohvikust ostetud". Ja salat isegi käks kõigil kurgust alla :)

Samuti ei saa mainimata jätta ka selle päeva ilma. Olime üpris kindlad, et saame kõik asjda korraga kohale toimetada. (Nimelt pidasime sünnipäevapeo Tove ja Axeli juures, sest neil on tunduvalt rohkem ruumi ja arvasin, et tüdrukutel oleks seal palju põnevam.) Aga õues oli väga tuuline, kiiruseks umbes 23m/s. Alguses pidi Artur lastega ees ära minema, aga siis tuli umbes kahe minuti pärast tuppa tagasi ja ütles, et me peame ikkagi koos minema. Mina võtsin Greete sülle ja tema hoidis Trinity't. Nii me siis sammusime uhkel sammul, rahe näkku pritsimas üle rippsilla, mis sellise tuulega otseloomulikult kõikus. Kuid kohale me jõudsime :)
Isegi söögid saime niimoodi kohale toimetatud, et midagi maha ei kukkunud.

Oi kui ilus kõik oli. Tove oli laua ilusti ära kaunistanud. Ukseavas olid õhupallid ja kõik oli tõesti nii väga ilus. :) Samuti küpsetas ta Greetele sünnipäeva puhul muffineid! Ma ei ole mitte kunagi, mitte kuskil nii häid muffineid söönud. Need lausa sulasid suus. Pean talt kunagi uurima, kuidas ta neid võlukooke tegi :)

Mmmmm..

Kahju oli ainult sellest, et kuna Greete on nii tilluke siis paraku ei saanud nendega midagi põnevat mängida. Luban et järgmine aasta mõtlen välja ka mõned põnevad mängud, mida kõik koos teha võiks. Kuid Axel ja Tove, nii vapustavalt head inimesed, kinkisid Greetele sünnipäevaks jalgratta. Tahtsime Arturiga tegelikult tulevikus ise talle selle kinkida, aga küll leiame mõne uue ja huvitava mõtte. Trinity sai samuti endale uue jalgratta. Täitsa roosa, ja täitsa tema enda oma. See pidi olema siin saarel kohustuslik - ratas - igal lapsel enda oma. (Kuigi teed ei ole siin küll ratastega sõitmise jaoks :) )

Sünnipäeva printsessid

Võin käsi südamel öelda, et see oli parim sünnipäev minu lapsele, millest kunagi unistanud olen!

Et postitus liiga pikaks ei veniks, ja et mu kirjutamisepool natuke ennast koguda saaks, siis jätan järgmise jutu homseks. :)

Lõpetasin just oma trenni. Õues on täna üle tüki aja vaikne ja rahulik.Treenimise ajaks avasin akna, et värsket õhku sisse tuleks, mistõttu nüüd vaikuses olles kuulen ma ainult kajakate tasast vääksumist ja seda kuidas merelained vaikselt vastu kive ennast sätivad. Samal ajal aga tunnen kuidas värske mereõhk aknast vaikselt tuppa hiilib ja minu ninasõõrmeid silitab. Saabunud on ülim rahu. Rahu õues ja rahu minu hinges.

Ülim vaikus

Olen siin elades selgeks saanud, et mitte kunagi ei ole kuhugi vaja kiirustada. Kõike saab võtta ka rahulikult ja ilma stressamata. Väga suupäraseks on meile saanud lause: "No stress". Seda ütleb ka Axel pidevalt. Ütles juba esimesel päeval kui siia saabusime. Ja tal on õigus. No stress.

Samuti olen juba harjunud karmide tuultega, mis meid kolm päeva kimbutasid. Kohe nii hullusti kimbutasid, et terve maja oma talade peal värises ja iga minutiga tekkis tunne, et kohe kohe lendab katus pealt. Kuid näe... alles jäi :) Nüüd juba lausa naudin magamaminekut siis kui õues tormab ja möllab, lained tahavad vaat et verandale ronida, aga mina jään rahulikuks. Tean et olen kaitstud ja homne päev algab jälle soojas toas. Isegi oma suurest ja pehmest voodist ei oska ma siin puudust tunda. Magame Arturiga põrandal, madratsite peal.

Mina ja Trinity puhkamas :)

Kui esimesel ööl siin magasime, siis oli täpselt selline tunne, nagu ööbiksime kuskil kämpingus mis asub mere ääres. Siiamaani on mõnikord see tunne kui aus olla. Tunne, et oleme kuskil kämpingus, millel on oma looduspark. Aknast välja vaadates on võimalik kohata igasuguseid huvitavaid loomi ja linde. Olen lausa mõelnud endale korraliku binokli hankida, ja linnuvaatlusega tegeleda, aga esialgu on see ainult mõte. Ehk kunagi tulevikus. Eile nägime aga täpselt oma köögiakna all hüljest. :) Pistis pea veest välja ja uuris ümbrust. Küll oli vahva vaadata. Paar päeva tagasi aga sain sealtsamast aknast jälgida, kuidas väike varesepoeg suurelt kalakotkalt tema lõunasööki ära üritas varastada. Mis lõpuks ka õnnestus!

Võitlus

Ainuke asi, millega ma veel niipea ei suuda harjuda on tuulisel merel paadiga sõitmine. Võib-olla olen ma vaadanud liiga palju filme, kus laevad pidevalt kummuli on, aga see on tõesti õudne, kui 1.5-2 meetrised lained paati mitmekümne kraadi võrra ühele poole ja teisele poole kallutavad. Ise samal ajal üle katuse pekstes. 20 minutit sellises olukorras ja juba tekkis väike paanikahoog. Suu muutus kuivaks ja tasakaalukeskusega oli ka midagi valesti. Skipper ainult lohutas, et ei ole hullu ja see on normaalne. Et parem oleks, kui ma sellega lihtsalt ära harjuksin. Ehk harjungi.

Rahulik meri

Ka tüdrukud on uue elukohaga vägagi rahul. Triinu ütles mulle paar päeva tagasi:"Ei taha vanasse koju tagasi. Mitte kunagi ei taha sinna tagasi" Milline kergendus. Hea meel on selle üle, et neil kahekesti ei hakka mitte kunagi igav ka. Tore on näha, et terve perekond on heas meeleolus ja naudivad olukorda.

Rahulolu

Ei taha linna tagasi. Autode mürgi ja kiire sigina-sagina sisse. Eestisse ei taha ka. Tunnen, et olen maandunud õiges kohas. Vähemalt esialgu.

http://lord--k.deviantart.com/art/No-Stress-46046227

Viimasest postitusest on päris palju aega juba möödas, seega mõtlesin et oleks viimane aeg oma blogi täiendada. (Tean, tean et lubasin iga päev midagi kirjutada :P ) Millegipärast on aga läinud niimoodi, et mu päevad lõppevad alati kell 23.00.

Hommikul äratavad mind tüdrukud üles (pigem kipub see aeg olema juba lõuna ajal) ja siis hakkab meie tavapärane elu pihta. Ükspäev just mõtlesin selle üle, et kas mu ellu on jälle külla tulnud vana tuttav rutiin :P

Tegelikult ei karda ma siin saarel olles  isegi rutiini. Kui tuleb, siis las tuleb. :)
Olen endale selgeks teinud, et lihtsalt tuleb leida alati tegevust ja siis on päevad palju põnevamad. Kuigi siin ei ela palju inimesi, lendab aeg siiski müstiliselt kiiresti.

Üleeile nägin facebookis Arvo Tarmula tehtud fotot, mis oli pildistatud muuseumi juurest vaadates alla promenaadi peale. Siis tekkis mul esimest korda tunne, et tahaks olla kodus... Haapsalus... Jäin mõtisklema, et võib-olla ei olegi Eestis nii paha elada... siis kui oleks palju raha...

Raha et lapsed lasteaeda panna, et neile süüa osta, et arved makstud oleks. Samas tahaks et kodus oleks soe ja kuskil nurgas ei istuks hallitusekollid. Käsi südamel võin öelda, et siin saarel olles on kõik need tingimused täidetud! (Lapsed saavad lasteaeda, kodu on puhas, õhk on värske ja palganumber on piisavlt suur, et neljaliikmelist pere üleval hoida) Mis siis et lasteaed ei asu sama saare peal, ja et suurem pood on samuti teise saare peal... vähemalt on meie võimuses sealt poest midagi osta ja lapsed lasteaeda viia (kui ükskord paberid korda saavad muidugi).

Kahju on ainult sellest, et paberite jaoks peame me ette võtma 200km reisi Trondheimi. Kuna lähim politseijaoskond pandi kinni (ei teagi, kas see on nüüd hea - järelikult on vähe kuritegevust, või halb - kes nüüd kohale tormab kui midagi ikkagi peaks juhtuma?)

Naljakas on see, et elades nii väikses kohas tekib tahes tahtmata vanamuti tunne :) Kui keegi paadiga akna alt mööda sõidab siis on ruttu-ruttu vaja akna peale joosta ja vaadata kes oli, kust tuli ja kuhu suundub :D Omaette sündmus on ka poes käimine. Kuna nüüd iga päev poodi ei saa (võtsime nõuks käia poes iga nädala aja tagant), siis ootan alati huviga juba järgmist shopingut. Kuigi veel on see päris raske, sest  hinnad on ikka ehmatavalt kõrged ja samuti ei ole veel keelega nii palju kursis et teaks kust mida otsida. Näiteks jäi mul eelmine kord sellepärast pärm ostmata. Aga pole midagi, küll järgmine kord kõik vajalik ostetud saab.

Viimasel korral kui poes käisime, siis sõidutas meid Axel'i nö. paadiehitaja (vot ei tea mis see õige ametinimetus on... laevainsener ehk?), Jon. (Tema tehtud töödega võite tutvuda lehel http://www.innovation-as.no/ Paadid mis on rohelise ja halliga on Axel'i omad.) Tagasiteel pakkus ta meile välja, et võiksime laupäeval minna suuremat saart avastama. Sistranda't siis. Oh ei jõua ära oodata!!

Lisan ka siia veel ilusaid pilte sellest fantastilisest ookeanisaarest, kuhu me saatuse õnnelikul  tahtel sattusime :)

"Maailmas ei ole hetkel mitte ühtegi teist kohta, kus ma olla sooviksin" :)

Need olid mu sõnad Arturile, kui me ükspäev peale laste voodisse sättimist köögis vaikselt istusime ja elu üle järele mõtlesime. Ja  ma ei valetanud. Kuigi me elame väga isoleeritud saare peal, kus on kõigest 26 püsielanikku, ei sooviks ma tõesti olla mitte kusagil mujal.

Väga suurt rolli mängivad ka muidugi inimesed, kes meid ümbritsevad. Arturi tööandja ja tema naine on inimesed, kellest oleme mõnest pereajakirjast lugenud, aga keda mitte kunagi pole isiklikult kohanud. Olin tõesti üllatunud, kui nendega tuttavaks sain.

Esimesel päeval kui siia saabusime tutvustasid nad meile meie uut kodu. Ja ennem äraminekut ütlesid, et küpsetasid meile kalakooke. Nagu ma aru sain, siis kalakoogid (fiskekaker) on siin üheks rahvustoiduks. Nad näevad välja nagu pannkoogid, aga kui nendest tükk murda, siis tundub nagu oleks tegemist hoopis maskeeritud kalapulkadega. Mind lubati tuttavaks teha naisega,  kes on nende koogikeste valmistamises meister.

Peale põgusat kohtumist soovisid meie uued naabrid head ööd ja ütlesid, et me ennast korralikult välja puhkaksime - kiirustada polevat vaja. Samuti tegid nad ettepaneku järgmisel päeval uuesti kokku saada ja omavahel rohkem tutvuda. Selle vastu ei olnud meil mitte midagi, sest kui elad niivõrd väikeses kohas, siis muutub suhtlus inimestega lausa vajalikuks.

Kõndisimegi järgmise päeva lõunaks pererahvale külla. Vähe sellest, et nad on iseloomult kui muinasjutust välja hüpanud, näeb ka nende kodu sedamoodi välja. Valge maja, valge aiaga. Seda täiustavad ka laste kiiged ja liivakast õues ning ilmatu suur veranda.

Lobisesime maast ja ilmast ning aeg lendas. Nendega oli nii kerge rääkida. Saime kohe kuidagi ühe laine peale. Ei olnud mingeid vaikushetki ja jutt laabus. Ühel hetkel aga pidime koju minema, kuna tüdrukute jaoks oli kõike uut liiga palju korraga, ja nad vajasid oma lõunauinakut. Kuid Axel ja Tove kutsusid meid uuesti õhtusöögiks tagasi. Leppisime kokku, et läheme nende juurde kell 18.30.

Õhtusöögiks oli väga maitsev ahjukalaroog chilliga.
Esimest korda elus sain maitsta ka munalikööri! See oli hea! Natuke Sprite'i ja jääd sisse, ning mmmm....

Õhtusöögil saime veelkord kinnitust, et olime siiatulekuga teinud õige valiku.

Loodan et see tunne minu sees kestab igavesti, sest praegu võin ma käsi südamel öelda, et ei ole mitte kusagil mujal õnnelikumana ennast tundnud :)

Parim...

..koht..

..kus olla võib. :)

Kuigi meie maja tundub väljast üpriski tilluke, on ta seest päris suur. Ja veelgi suuremaks teeb selle maja õnnelikkuse ja tänutunne mida iga päev tunneme.

Uksest sisse astudes on tunda meeldivat puidu lõhna. Enamjaolt kõik toad on puidust tehtud. Vahepeal on lausa tunne nagu ööbiksime kuskil kämpingu majakeses.

Esik

Koridoris jääb paremat kätt väikene toakene, kus magavad tüdrukud. Ühe seina ääres on nari ja teise seina ääres on Greete võrevoodi. Tegelikult oli vist algselt mõeldud, et me kõik neljakesti hakkame magama ühes toas, sest et naril on ehitatud alumine voodi kaheinimese omaks ja ülemine voodi on kitsam. Aga me otsustasime siiski jätta lastele oma toakese (mitte et nad seda palju kasutaksid :P Enamus ajast istuvad nad köögisaalis). 

Magamise ajaks lükkame voodi eemale, et Greete tulega ei saaks mängida .

Peale lastetuba on vannituba, kus on alati soe põrand. Alguses olin ma väga kahtleval seisukohal, et kas elektriga kütmine on just parim lahendus, kuid Axel ütles meile, et kui miski Norras on odav, siis on seda elekter, niiet kasutage elektrit julgesti. Seega on põrand vannitoas pidevalt soe :)

Alati soe põrand!

Siis tuleb köögisaal. See on maja kõige suurem ruum. kööki astudes jääb vasakut kätt rohkem elutoa/söögitoa moodi olemine ja paremat kätt on köök, koos kõige vajaminevaga. Sahtlid on täis igasuguseid asjakesi. Mõned isegi sellised, mida ma ei ole mitte kunagi näinud. (Sain teada, et kunagi oli siin majas olnud pubi. Mitte küll siseruumides, vaid pigem suvine välipubi. Arvatavasti on sellepärast meil ka tohutus koguses klaase igaks elujuhtumiks.)

Kööginurk

"Elutuba"

Ja on ka teine korrus. Kus püsti saab olla ainult toa keskel. :P Sinna sättisime oma magamistoakese. Otse aknast on öösel näha kõrvaloleva saare majaka vilkumist, ja hommikul ärgates päikesetõusu.

Veel on üleval ka üks väiksem toakene, kuhu saab vajadusel külalised magama sättida. 

Võin vist käsi südamel öelda, et see on kõikidest elukohtadest senimaani parim! Toad on pidevalt soojad, kuskilt ei hallita ja majast välja astudes on tunda puhast mereõhku. Mida hing veel soovida oskab :)

Kätte oli jõudnud päev, mida olin nii kaua oodanud aga samas ka natukene kartnud. Kohe kohe oli algamas meie reis võõrasse riiki, üksiku saare peale. Mis meid seal ees ootamas on? Millised inimesed seal elavad? Kas me saame hakkama? Kuidas meid vastu võetakse?

Kõik need küsimused keerlesid peas ringi ja ärevustunne mis sel momendil mind valdas oli tohutu (kuigi võrreldes nende päevadega, mil ma siiatulekut ootasin ja planeerisin, oli see isegi minimaalne).

Alustasime oma päeva kell 4.00 hommikul. Pakkisin ruttu viimased asjad ja mõtlesin läbi, kas kõik vajaminev sai ikka kaasa. (Teades-tundes ennast siis millegipärast olin suhteliselt kindel, et midagi jääb maha). Suure vaevaga saime lapsed riidesse. Kõik olid väga närvilised ja ärevuses. Eile õhtul poest ostetud toit eriti alla ei tahtnud minna. Suure vaevaga suutsin siiski paar ampsu võtta. Lapsed see eest suutsid ära hävitada suure kuhja viinereid (See oli ka nende ainukene hommikune toiduvalik).

Lennujaama jõudes ei olnud mul ikka veel tunnet, et ma kuhugi  kolima hakkan. (Kui aus olla, siis ei ole seda tunnet ka praegu. :) )

Lennuki ootel

Olin esimest korda lennuki peal. Õhkutõus oli jube. Pea hakkas ringi käima ja tekkis tunne, nagu oleksin naerugaasi hinganud. Korraks kartsin, et minestan. Trinity aga kilkas kõrval: "Nii vinge!"
Trondheimile lähenedes, hakkas lennuk jubedalt kõikuma. Turbulents oli nii suur, et isegi Artur, kes tavaliselt selliseid asju ei karda, hoidis pingist kõvasti kinni. Lennuk õõtsus ühelt küljelt teisele, ja tekkis tunne, et kohe kohe teeme õhus 360 kraadi. Õnneks maandusime õnnelikult lennuväljal. (Te ei kujuta ette milline kergendus see oli.)

Sellel päeval ootas meid veel ees, kaks tundi sõitu kiirlaevaga, kus lained õõtsutasid meid vahepeal nii palju, et laevas püsti seista oli võimatu. Ja 5km veealust tunnelit.

Peale pikka reisi (umbes 1300km) olime jõudnud oma uude koju. Kohta nimega Bogoya. Meid tervitasid Axel ja Tove ning nende kaks poega.

Uues kodus.

Viskasime oma pagasi ATV järelkäru peale ja ise jalutasime umbes 200 meetrit koduni, üle rippsilla ning mööda mereäärt. Maja on puust, soe ja puhas. Oleme väga õnnelikud, et meile selline võimalus avanes!